Mida ma ootasin?

Kõigepealt räägin mida ma ette kujutasin kui  Austraaliasse tuleku plaani paika panin. Paljude aastate jooksul oli mul teiste jutust ja sotsiaalmeediast väljakujunenud vaatepilt, kuidas Aussi minnes elatakse kümnekesi ühes väikses toas, vannitoas ootavad sind hommikul hiiglasuured ämblikud või hullemal juhul maod, tööpäevad on pikad ja kuumus tapvalt väsitav. Ehk siis suur raha ei tule kergelt.

Samas nägin teiste piltidelt, et siin on imeilus loodus ja rannad ning võimalus tunda ennast täielikult vabana.

Mul ei olnud alguses plaani Austraaliasse tulla kuid teadsin, et siin oleks mul võimalik lühikese aja jooksul palju raha koguda ja siis juba Aasia reisi pikendada.

Kuidas mul tööga läks?

Kuna Eestis olin töötanud 5 aastat järjest kontoris, siis ei kujutanud ma reaalselt ette, kuidas ma nüüd kuumas kliimas farmitööd tegema hakkan. Rääkimata teenindusvaldkonnast, sest teadsin, et ma lihtsalt ei ole teenindaja tüüpi inimene ja ei saaks kunagi selle tööga hakkama.

Farmitöö

Kuid juba esimesel nädalal otsisin siin olles endale farmitööd ning võtsin suuna viinamarja ja kiivi istandusse. Kohe esimesel päeval selgitati meile mis erinevaid mao liike seal ringi liigub ja kuidas peaks käituma. Ja oi neid madusid oli seal iga nädal kellegi jalge ümber siblimas. Töö ei olnud lihtne, sest käed olid pidevalt sundasendis ja ilmad kuumad. Lisaks ei oleks ma madu näinud kui ta isegi oleks mu jalge vahel roomanud, sest töö käis puude latvades. Psühholoogilist pinget oli seetõttu omajagu kuid ma sain hakkama. Lihtsalt lülitasin ennast hirmust välja ja tegin tööd. Kujutate ette! Mina, kes ma olen terve elu madusid ja ämblikke kartnud. Nägin nüüd päevas üle 100 ämbliku ja kõndisin puude vahel, kus roomasid pruunmaod.

Teenindustöö

Seejärel liikusin töötama tanklasse/kohvikusse imepisikesse linnakesse. Teenindasin kliente, koristasin kõiki ruume ja tegin burgereid ning muud kiirtoitu. Elu lihtsalt tõi mulle sellised väljakutsed, mida olin elus kõige rohkem eitanud. Ja jällegi pidasin ma vastu lausa üle 3 kuu. Väikses kohas, kus elasin isoleeritult ja veetsin enamasti vaba aega üksi.

Tehase töö

See on minu viimane töökoht esimese aasta viisaga Austraalias. Tegemist puuvillatehasega, kus  töödeldakse põllu pealt üleskorjatud puuvilla (puhastatakse seemnetest ja muust prahist ning valmistoodanguks on vatitaoline puuvill). Töötanud olen siin nüüdseks peaaegu kaks kuud (esimene kuu ei olnud täielik, sest hooaeg venis ja tööd saime vähe teha). Pikad 12-tunnised päevad olid need mida ma tegelikult kartsin veidi. Kuid uskumatu on see, et aeg lendab ja tunnen, et päeva lõpuks pole ma üldse väsinud. Ma ei olnud kindel, et suudan teha liinitööd 12 tundi päevas ja 6 päeva järjest. Jällegi, olen siiani hakkama saanud ja saan ka edaspidi. Töö ise on väga lihtne kuid eks tal ole ka paar ebamugavust, millega harjuma peab. Palju tolmu ja mustust, mis eeldab pidevalt maski kandmist.

Kogu selle tööjutuga tahan ma öelda seda, et inimesed, uskuge endasse! Te ei kujuta ette kui palju on teis jõudu ja vastupidavust.

Ütlen ausalt, et olen enda üle uhke. Uhke, et astusin kõikidele hirmudele vastu ja sain hakkama.

Kõik on meie mõtlemises kinni. Tanklavetsu koristades küsis kunagi üks klient, et kuidas ma suudan seda teha. Vastasin talle rõõmsalt, et siin pole midagi hullu. Töö nagu iga teinegi. Ja nii ongi!

Liinitööd tehes avastasin, et mul on nii palju aega enda mõtete jaoks. Mõtlen pidevalt oma elu üle ja pean plaani kuhu edasi reisida. Lisaks on see töö nii pingevaba ja vastutus väga madal.

Mis minu peas toimus?

Alguses oli mul Austraaliasse tulles päris raske, sest esimesel töökohal juhtus nii mõndagi ebameeldivat, mis mind ära ehmatas ja mu elus toimus korraga mitu muud tagasilööki. Lisaks  ei olnud ma veel täielikult leppinud sellega, et loobusin kõigest, mida Eestis olin nende aastate jooksul üles ehitanud. Sa oled siin nagu iga teinegi backpacker ja meid on palju! Kui midagi ei meeldi, siis asendatakse sind päris kiiresti kellegi teisega.

Tänu on sõprade ja pere toetusele suutsin siiski ennast kokku võtta teisel töökohal ja pühendasin vaikuses olemise enda lemmiktegevustele. Lugesin raamatuid, maalisin ja võtsin päikest. Mõistsin kui oluline on vahel loobuda kõigest, et jälle avastada endas hoopis mõni uus ja huvitavam pool. Mäletan veel kuidas ütlesin ühele prantsuse tüdrukule, et suure tõenäosusega töötan Austraalias need kolm kuud ja lähen Aasiasse ära. Mille peale tema ütles “Never make plans in Australia, they always change”. Nii ta ka läks, sest nüüdseks on täis saanud 8 kuud.

Kas ma igatsen kodu?

Koduigatsust kui sellist ei tundnud ma kuni 7 kuuni. Alles viimasel ajal olen rohkem mõtlema hakanud inimeste peale, kes Eestisse jäid ja kes minu jaoks olulised on. Ilmselt on see seotud sellega, et meil on nüüd talv (öösel täitsa 0 kraadi) ja Eestis suvi. Inimesed on talveunest ärganud ning naudivad festivale ja ühist aega.

Teine suur igatsus on mul Ukraina vastu, sest ma ei ole seal 3 aastat käinud. Pool osa minust on siiski ukraina verd ja sellele vastu ei saa.

Tavaliselt saan oma igatsuse mõtted eemale nii, et kujutan ette viimaseid hetki mil Eestis elasin. Ma ei olnud sisimas oma eluga rahul, sest tundsin et mu süda tõmbab mind mujale. Mul on elus teised eesmärgid, mis pididki mind mõneks ajaks kodust eemale viima.

Kuid sellele kõigele vaatamata armastan ma oma kodumaad Eestit! Uskumatult ilus ja armas paik. Tulen kindlasti tagasi kuid mitte veel praegu.

 

Kuidas ma end nüüd tunnen?

Minu mõtted käivad viimasel ajal üles ja alla. Mõned inimesed kellega samal ajal siia tulin on nüüdseks juba Eestisse naasnud ja see on tekitanud minus sisemisi võitlusi. Lisaks, avastasin et mida rohkem sa raha siin kogud, seda enam tekib soov seda mõnel füüsilisel kujul investeerida (kodu, haridus, auto, äri). Ja nüüd jõudsin tagasi ikkagi selle mõtteni, et EI. Austraaliasse tulin selleks, et koguda raha oma reisimise jaoks ja nii ma ka teen. Mõelda vaid, et varsti elangi ma erinevates riikides ja reisin lihtsalt ringi.

Kuidas ma reisima hakkan?

Soovin reisida nii, et ma omandan samal ajal kasulikke teadmisi/oskusi igast riigist. Indias näiteks käisin kokakursustel. Hispaanias küsitlesin suvalisi inimesi rannas oma ülikooli lõputöö tarbeks.

Nüüd Kagu-Aasiasse minnes soovin ennast arendada vaimsel teekonnal (meditatsioon, jooga) ja proovida ka vabatahtliku tööd. Olen juba ühe lasteaiaga ühenduses ning ehk lähen sinna lastele inglise keelt ja kunsti õpetama. Vabatahtliku tööd otsin ma Workaway kaudu.

Vaikselt ongi plaanis uurida iga riigi kohta eraldi, mida ainulaadset ma seal ette võtta saaksin.

Teine suur mõte on mul oma reisimise vältel õppida hispaania keelt. Seetõttu võiksin proovida vabatahtliku tööd ka mõnes Lõuna-Ameerika riigis. Ühesõnaga on minu jaoks oluline ennast pidevalt arendada ja midagi õppida ka reisides.

 

Ma olen vaba!

Ma ei ole kunagi end hinges nii vabana tundnud. Olin Eestis pidevalt hõivatud kõikvõimalike hobide ja tegevustega lisaks tööle kuid suutsin ikkagi palju aega kulutada ka armastuse leidmisele. See on teema, mida ma väga tunnistada   ei ole tahtnud kuid see on tõsi. Kui me ennast armastada ei oska, siis otsime tulihingeliselt armastust väljastpoolt. Kaldusin kõrvale enda sisemisest eesmärgist ning pettusin üha enam.

Siin olles elan hetkes. Ma olen tänulik, et olen praegu veel vaba ja mul on antud aeg enda isiksuse arendamiseks ja maailma nägemiseks. Olen õppinud palju kergemini inimestest lahti laskma. See on oskus, millega oli mul Eestis palju probleeme.

Sa õpid nautima hetke palju enam kui tead, et see võib olla viimane kord kui seda inimest näed. Samas me kunagi ei tea, millal  elu meid selle huvitava inimesega uuesti kokku viib. Õpi elu usaldama ja tea, et sinuga juhtub kõik parim!