Mul ei olnud Gundy osas väga palju suuri ootusi. Teadsin, et selles linnas on palju eestlasi, ilm on päikeselisem kui läänerannikul Oz-s talvel ja et saan töötada 12 tundi päevas, mis omakorda tähendab head tulu.

Märtsis võtsin suuna Perthist kahe teise eestlasega Queenslandi (sunshine state’i) linna Goondiwindisse (Gundy). Kokku läbisime ca 4000 km ja meil kulus selleks ca 5 päeva. Hea rahulik sõit ja ööbimine erinevates Caravan Parkides oma telgis.  

Uus kodu

Kohale jõudes oli meie ainukeseks sooviks leida kiiresti oma elamine. Reedene päev ei ole just kõige lemmikum kiireks liigutamiseks ja aussidel on kombeks asju easylt võtta. Õnneks saime kohe samal päeval ühe agentuuriga 3 maja ära vaadata ja jäime kindlaks tagasihoidlikule unitile, milles ei olnud üldse mööblit. Tavaliselt sõlmitakse üürilepingud vähemalt pooleks aastaks kuid saime diili 4 kuuks pikema veenmise tulemusena. Nädalas tuli üüri maksma hakata 195 taala. Ostsime kõik endale õhkmadratsid, tekid, padjad ja voodipesud. Unitis ei olnud tõesti mitte mingit mööblit va. köögikapid. Seega pidime isegi külmiku endale teisest linnast tooma.

Omaette ooper tekkis meil elektri sisselülitamisega, sest ükski elektrifirma ei suutnud meie unitit kaardilt üles leida. Kuna öösel võib minna päris jahedaks ja duši all tahaks mõnusat sooja vett kasutada, muutis see olukord meid ikka päris närviliseks. 2 ööd veetsimegi kokkuvõttes ilma elektrita. Õnneks saime tuttavaks enda naabritega, kes mõlemad Oz-d ning nad vedasid pikendusjuhtmega  meile elektrit tuppa. Saime vähemalt telefone laadida. Lisaks lubasid nad meil oma pesumasinat kasutama hakata. Wifit meil kodus ei olnud, seega pidime hakkama saama vähese mahuga telefoni netiga.

Töömelu

Järgmistel päevadel oli meil töö poolt induction ehk sissejuhatav teooria tööohutuse teemal ja tehti ka lühike tutvustus firma tegevuse teemal. Täitsime pabereid ja jäime ootama esimest tööpäeva. Saime tuttavaks ka kahe teise eesti kutiga, kes otsisid parasjagu endale elukohta. Pakkusime, et nad võivad nii kaua meie elutoas magada kuni elukoha leiavad ja nii jäigi üks neist kokkuvõtte meie elutuppa elama.

Aprillis saime tööd teha vähe ja ainult 8 tunniste tööpäevade kaupa, sest tööle võeti kohe 2 gini (puuvilla tehas) jagu inimesi kuid ühte gini ei saadud kohe tööle tehnilistel põhjustel. Seega reaalselt hakkasime normaalselt tööle mais ja lõpetasime töö 11. augustil. Mind pandi alguses tööle koristajaks, kuid juba paari nädala möödudes sain aru, et pikalt ma seda tööd teha ei saaks oma naha probleemide tõttu. Tolm, mustus, higi ja mask tegid oma töö. Rääkisin manageriga ja mind toimetati kokkuvõttes Books and Bags ametikohale. Tegemist liinitööga, kus terve päev tõmbad 200 kilostele puuvillakuubikutele kotti peale ja paned etikette külge. Natuke on tegemist ka näidiste registreerimisega books poolel. Alguses sattusin veidi paanikasse, sest ma ei kujutanud ette kuidas saan 12 tundi täpselt sama liigutust teha mitu kuud järjest. Paari päeva möödudes mõistsin aga, et kõik on jällegi mõtlemises kinni. Hakkasin leidma väga palju positiivseid aspekte, mis motiveerisid mind iga päev üha enam. Näiteks see, et sain terve päev oma mõtteid mõelda ja koju minnes ei pidanud muretsema, mis mind järgmine päev kõik tööl ees ootab. Muretu töölkäik ja arvestatav palk andsid korralikult motivatsiooni.

Vahepeal unustasin mainida, et meie kahe gini peale töötas kokku 13 eestlast. Väidetavalt pidi manager just eestlastelt saama kõige enam kandideerimisavaldusi. Imestasin, et muid backereid nagu väga ei olnudki. Sakslasi, keda Lääne Austraalias korralikult ringi liikus, polnud siin ollagi.

Graafik nägi ette 6 päeva tööd ja 2 vaba päeva. Vabad päevad kulusid tavaliselt pesu pesemisele ja toidu ettevalmistamisele terveks pikaks nädalaks.

Mis me veel põnevat tegime

Hooaja alguses käisin sõpradega väga entusiastlikult ka Gundy jõukas, sest energiat jäi peale tööd veel ülegi. See pani muidugi paljud OZ töökaaslased imestama. Kuid nad olid juba harjunud, et eestlased on tavapärasest aktiivsemad. Täiesti tavaline oli see, et tegime bale’ide (puuvilla kuubik) vahepealsel ajal trenni. Mõni tublim eesti kutt tegi päeva jooksul lausa 200 kätekõverdust.

Juuli alguses hakkasin end järsku tundma väga kurnatult ning trennis ma enam käia ei suutnud. Koju jõudes kähku pessu ja magama. Pealegi muutusid ööd väga külmaks ning tekkis suur soov kohe peale tööd sooja voodisse puhkama minna. Mõistsin, et pole mõtet enda keha liigselt stressi viia trenni, toitumise ja hullu töötamisega ning otsustasin veidi asju vabamalt võtta. See oli ka ainuõige otsus.

Tervis ja tööohutus

Mis puudutab tervist üldiselt, siis Books and Bagsis keegi maski üldiselt ei kandnud kuid tolmune oli seal ikkagi. Peale seda kui mul rinnus valud tekkisid, otsustasin siiski ebamugava maski kasuks ja kandsin seda iga päev 12 tundi järjest. Keeruliseks muutus see jällegi aga siis kui minu paariliseks tuli poole hooaja pealt minu väga hea sõbranna Käti, kellega siin Gundys tutvusin. Juttu ja nalja sai nii palju, et maski kandmisest midagi suurt välja ei tulnud. Sellel oli samas aga jällegi oma tagajärg, mis õnneks vaibus kui ma maski taaskord kandma hakkasin. Üldse suhtuti tööl väga tõsiselt ohutuse teemasse. Meil korraldati mitu korda selleteemalisi koosolekuid, kus toodi välja probleemid ja määrati vastutajad.

Hetked meie pundiga

Vabadel päevadel andis väga mõnusat vibe’i aga Gundy ise. Siin on väga head teerajad, kus saab jooksmas käia järve ümber, mõnusad kohvikud kust hõrk kohv kaasa haarata ja baarid/klubid, kus veidi pidu panna. Pidu panime hooaja alguses kui graafik veel õieti kinnistunud ei olnud ja hooaja lõpus kui meil kõigil nädalavahetused vabaks tehti ja saime ühised vabad päevad. Kuigi teenisin siin linnas rohkem kui kunagi varem oma  Austraalias oldud aja jooksul, suutsin ka korralikult raha kulutada. Aga ma olen väga õnnelik, et just sellise seltskonna otsa sattusin. Me klapime nii hästi. Kõik need peod ja hetked, mis me suutsime siin armsas kohas luua, jäävad terveks eluks meelde. Käisime kinos, laenutasime head ja paremat raamatukogust, shoppasime Toowombas ja Brisbane’is, kokkasime koos, käisime lähilinnas spaas jne.

Mul on hea meel, et eestlased üldiselt aussis kokku hoiavad ja üksteist hädast välja aitavad. Mul ei olnud näiteks kogu Gundys elatud aja jooksul oma autot, kuid sain ikkagi abi oma sõpradelt, kes mind poodi, tööle ja trenni viisid.

Viimased 3 nädalat Gundys sain elada luksmajas, kus on oma bassein, suur köök ja mõnus elutuba. Aga mis põhiline- head sõbrad ja palju nalja. Nädala sees magasin põrandal madratsil ja Käti oma voodis kõrval kuid nädalavahetusel magasime ühes toas lausa kolmekesi. Älf, mina ja Käti. Saime kenasti hakkama ja olen väga tänulik, et nad mind enda koju elama võtsid kuigi toas ruumi õieti ei olnudki. Siin veetsime nädalavahetused päevitades, ujudes ja filme vaadates. Täielik puhkus.

Hooaeg lõppes paar päeva enne mu sünnipäeva ning tegime selle puhul ka väikse peo. Kohale tulid meie eesti sõbrad lähilinnadest – kokku umbes 15 eestlast. Küpsetasin 3 erinevat kringlit, Käti tegi imemaitsva võileivatordi ja Kats toorjuustutordi. Mehed tekitasid basseini ümber mugava istumisnurga ning hoolitsesid muusika eest.

Natuke linnaelust

Gundy elanikud on facebookis väga elavad ja hoiavad pidevalt silma peal linnas toimuvale. Kahjuks on sellel ka oma põhjus. Nimelt asub Gundy kahe osariigi piiril, mis muudab ametivõimude töö veidi konfliktseks. Seda kasutasid ära aga 10 km kaugusel elavad aborigeenid, kes käisid kohalikelt autosid varastamas, sõitsid nad ribadeks ja põletasid kuskil lihtsalt ära. Ka meie kõrvalunitis käidi öösel läbi akna toimetamas ning naabrimajas tassiti lausa terve maja tühjaks. Kuna iga varguse süüdlaste asukoht oli enamasti kohalikel võimudel teada, siis teha ei saanud nad suurt midagi, sest teemaga pidi tegelema väidetavalt NSW (külake, kust aborigeenid tulid) mitte QLD (Gundy asukoht) võimud. See aga pidurdas kogu protsessi ning enamasti lõppesid case’id tupikuga.

Linn ise on väga armas ja väike. Palmipuud peatänaval ja Strelitzia põõsad -ühtlasi ka mu lemmiklilled- kogu linna kaunistamas. Kohvikud ja väikesed poekesed iga nurga peal, rõõmsad kohalikud, kes sulle alati tere niisama vastu kõndides ütlevad ja mõnus päike, mis meid ainult paariks päevaks siin elades hülgas.

Mis nüüd edasi?

Edasi põrutan juba Aussist välja ja veedan mingi aja Aasias. Kõigepealt võtan suuna Balile, seejärel Hiina ja mingi hetk pean jõudma ka Vietnami. Kõik edasised plaanid on veel avatud. Vaikselt sirvin ja tutvun ka vabatahtlike võimalustega ja olen saanud ka paar isiklikku pakkumist. Eks vaatab, mis meeleolus ma peale Bali puhkust olen.

Kindel olen aga selles, et pikk avastamisreis on mul veel ees.

Aitäh!

Ma ei oleks kunagi uskunud, et saan elada nii ilusas kohas- täielik puhkus ja mõnus olemine parimate inimeste keskel. Väga kahju, et see peatükk nüüd läbi saab kuid eks reisimine tähendabki pidevat edasiliikumist ja olen kindel, et kunagi kohtume kõik jälle.