Lend Balile

Austraaliast, Brisbane’i lennujaamast lennates kontrolliti mind muidugi täislaksuga. Lõhkainete detektoriga lasti kõik kotid ja riided üle. Ning kui mõtlesin, et jumal tänatud et lõpuks ometi saan edasi minna, tõmbasid mind piirivalvurid eemale ning küsisid: “What is the capital of Estonia ?”

Nagu midaaaa 😀

Rahavahetus

Vahetasin raha lennujaamas Indoneesia ruupiate vastu. Kaasas oli 200 taala sulas, sest Balil on olemas Commowealthi pangaautomaadid, kust saab raha lihtsalt välja võtta. Pole mõtet liiga palju sula kaasas kanda turvalisuse mõttes. Kurss oli igatahes parem kui kuskil Austraalias, seega vahetage kohale jõudes. Linnas saab muidugi parema kursi kui lennujaamas kuid alguses vaja veidi raha takso peale, et hotellini jõuda.  Edaspidi olen reisi vältel otsinud Commonwealthi pangaautomaate ja raha välja võtnud otse ruupiates. Kurss ei tule nii hea, sest pank võtab ka veel 3% vahendustasu ja vahetab raha oma kursiga. Samas pigem kaotan natukene iga tehinguga vs. olukord, kus mul on suur rahapatakas kotis ja tunnen pidevalt hirmu, et kui nüüd keegi koti näppab, jään kõigest ilma.

Taksosõit lennujaamast

See on nüüd täiesti eraldi teema minu jaoks. Juba seetõttu, et enamikes Aasia riikides ei võta sa lennujaamast mingit ühistransporti, et linna saada vaid takso.

Minu sõbranna Käti oli mind juba ette ära hoiatanud, et kui lennujaamast välja saad,  tunned ennast korra staarina. Ja täpselt nii see oligi. Hiiglama punt kohalikke degelinskeid silte hoidmas. Kõik muidugi püüdsid oma taksoteenust pakkuda.

Teadsin, et normaalne hind on 200 000 ruupiat ehk siis ca 20 taala. Samas tekkis mõte kasutada GO JEK äppi, millega oleksin saanud sõita 6 korda odavamalt (phm. kohalik Uber). Kahjuks ei reageerinud ükski juht kutse peale, sest nad ei tule lennujaama tsooni. Selleks et Go JEKiga sõita peaks välja jalutama lennujaama piirist ja siis läbi äpi takso tellima. Siin tekib aga väike error. Nimelt saab äppi ju kasutada ainult wifi alas. Ehk siis ikkagi peaks takso tellima lennujaamas wifi alas ja siis jalutama lennujaamast välja. Kahjuks see natuke keeruline, sest kui wifi ära sul kaob, ei saa sa enam oma taksojuhiga  ühendust. Proovisin ka helistada ja seletada kus ma asun ühele neist, kuid tulutult.

Seega leppisin sealsete kallimate taksoteenustega. Kõigepealt pakuti 250 k (250 000) ruupiat. Naersin selle mehe kohe välja, sest minu hotell asus ikka päris lähedal lennujaamale. Pika tingimise ja eemale jalutamise peale tuli lõpuks üks, kellega sain 100 000 peale diili.

GO JEK  taksoteenus

2-3 korda odavam teenus kuid suvalises kohas ringi jalutades ei ole sul wifit, et taksot tellida ja suure nõudluse korrad uuendab äpp hetkehindasid, mis võivad korralikult tõusta.

Selle äpiga veel see teema, et kuigi võib korra tunduda, et saad punktist A punkti B megaodavalt, siis rõõmustada võib hakata alles siis kui taksojuht kohale saabub. Eriti probleemsed on piirkonnad, kus on pakkumine väike (nt Ubudi piirkond Balil). Võid pikalt ootama jääda kui keegi sinu kutset aktsepteerib.

Lõpuks ostsin endale ka kohaliku SIM kaardi, milles oli 4GB netti. Telecomsel peaks olema neil kõige parema leviga operaator. Maksin netipaketiga simi eest kokku 180k. See oli üks väga hea otsus, sest hiljem sain reisi käigus aru, et nii palju tekib olukordi, kus sul on kas või tee peal vaja endale järgmist majutuskohta otsida. Wifit sa aga naljalt kuskile džungli keskel püüdma ei lähe.

Takoshindadest veel

Hinnad võivad väga erineda olenevalt ajast, mil taksoteenust vajad. Näiteks päeval turul ringi kolades liikusin ringi taksorolleriga  ja võisin vabalt maksta 5k -7k ruupiat otsa eest.

Öösel peole minnes ja tagasi tulles oli olukord aga hoopis teine. Maksin ühe korra rolleritakso eest kell 2 öösel lausa 130 k. Vahemaad ei ole sugugi pikad max 10 km.

Iluteenused

Elasin esimesed päevad Kuta piirkonnas ning sain maniküüri 45k ja pediküüri koos küünte lakkimisega 70k eest. Pakutakse ka kõikvõimalikke muid iluteenuseid. Üheks neist on nt Ear candle, mille käigus eemaldatakse sulavaha kõrva tilgutades kõrvavaik. Ise ma seda proovida ei julgenud kuid pidi olema suhteliselt ohutu protsess.

Klubid

Käisime sõpradega 2 õhtut järjest ka väljas. Joogid maksavad ikka paremates klubides täitsa korralikult (Kuta piirkond) al 70k siidri eest.

PS! Mõnesse klubisse ei lasta mehi sisse lühikeste pükstega. Seega pikad püksid jalga 😊

Dokumente mul kuskil ei küsitud kuid igaks juhuks olid kaasas juhiload.

 

Hotellid ja hostelid

Kaks esimest ööd peatusin Kuta piirkonnas hostelis, kus oleks pidanud olema 6 inimest ühes toas. Kokkuvõttes ööbisin aga mõlemad ööd toas üksi. Üldse oli hostel kuidagi tühjavõitu. Maksin ühe öö eest 70 k, mis on ikka päris odav hind.

Kolmanda öö veetsin Seminyaki piirkonnas Signature hotellis, mille eest maksin 300k.

Neljanda öö veetsin Ubudil homestays ja maksin 100k öö eest.

Gili Trawangani saarel ööbisin Coral Voice 2 home stay-s. 250k öö eest ning selle raha eest sai endale TV, air coni ja mõnusa māja hütiesise istumise. Tuba ise oli väga ilusa disainiga. Selle hotelli puhul ei meeldinud mulle hommikusöök ning veidi ahne suhtumine personali poolt. Iga liigutuse eest tahtis ta lisaraha saada.

Booking.com pakub ikka väga suurel hulgal erinevaid elamisi. Seega sobiva koha valikuga probleeme Balil tekkida ei tohiks.

 

Bali päeva tour

Leidsin Facebookist Bali Private driver juhi, kellele maksime sõpradega 400k päeva eest. Jäime juhiga väga rahule. Ta rääkis meile palju Bali kultuurist ja hinduismi religioonist. Lõpuks aitas ka öömaja leida ning kinkis meile enda logoga riidest koti.

Huvitav on see, et Indoneesias on valdavalt islamiusk ning vaid Bali saarel on enamik inimestest hinduismi usku. Hinduismi kastisüsteemi kohta uurides sain teada, et kõik käib meeste järgi. Kui naine ise on madalamas kastis ning abiellub mehega, kes  on kõrgemal, pääseb ta automaatselt ise kõrgemasse kasti. Kui peaks juhtuma aga vastupidine olukord, kus naine on paremas kastis ning abiellus madalamast kastist mehega, langeb ta automaatselt mehe tasemele. Sellisel juhul ei tule naise perekond pulma ka. Mis minu jaoks tundub aga suhteliselt kummaline.

Taksojuht rääkis meile ka nimedest. Nimelt ei ole balilastel perekonnanimesid. Neil on 3-4 eesnime, millest üks näitab ära mitmenda lapsega peres tegemist on. Kui sünnid perre peale kolmandat last, saab üheks sinu nimedeks automaatselt (mehe puhul) „Ketut“. Sama nimega on aga kõik järgmised lapsed peres. See pidi olema aga vaese perekonna märgiks. Seega on jõukas peres üldiselt max 3 last.

Kui laps saab 3 kuuseks viiakse ta kohaliku meediumi juurde ning uuritakse, mis hingega tegemist on. Taksojuht rääkis, et näiteks tema tütar pidavat olema tema surnud vanaema reinkarnatsioon. Meediumi juures käimine ei ole siin halb tegu ning nende juurde pöördutakse kõikvõimalike probleemide korral.

Kus me touri käigus käisime?

Kokku kestis meie tour ca 7 tundi.

Hõbeda ja kulla töökoda – ARTIKA keris

Ta sõidutas meid uhke sissepääsuga hõbeda ja kulla töökotta ARTIKA KERIS, kus sai head ja paremat endale osta. Valik oli tõesti väga suur ning kaubelda oli samuti võimalik täitsa kergelt. Endale ma midagi kaasa ei ostnud kuid sõber sai 400k pealt endale ehte lõpuks 150k eest.

Kohviistandus- Lumbung Sari

Kiirelt tehti meile tuur ning näidati kohvipuid. Näidati ära ka loomake, kelle fekaalidest tehakse kohvi. Nimelt sööb ta kohvioad tervelt ära ning need saavad seedekulga läbides endale pehmema maitse. Selleks, et kohvi oleks magusam toidetakse neile sisse banaane.

Kogu tuuri lõpus saime suure laua ümber maitsta umbes 20 erinevat kohvi. Kõige parema maitsega oli meie arvates Coconut, Vanilla ja Lemongrass kohv.

Luwak kohvi, mis on tehtud looma väljaheidetest oli eraldi tasu eest 50k ning maitses natuke hapukalt.

Kohviistandusest saab endale kohvi ka kaasa osta.

Monkey forest

Ubudis saime külastada ahvimetsa. Rahvast oli väga palju ning mulle see koht isiklikult nii väga ei meeldinudki. Sissepääs maksis 50k. Selleks, et mõni ahv sulle ka otsa roniks pidid sa talle pakkuma väikese banaanitükikese. Probleem oli aga selles, et ahvid olid seal kõik nii täissöödetud, et sa võisidki seda nälginud ahvi ootama jääda, samal ajal banaani käelabal hoides.

Kaks ahvi said minu peale ka kurjaks, sest vaatasin neile silma mida aga ei tohi seal teha. Eriti hull pidi olukord olema väiksemate ahvidega. Lõpuks krabas üks ahvidest hammastega minu seelikust kinni ja hakkas seda närima.

Nägime eemalt kuidas üks tüdruk sai lausa korralikult ühelt ahvilt hammustada. Seega peaks olema nendega seal ettevaatlik. Ei tasu banaani otse suu juurde ulatada. Kui ahv süüa tahab, hüppab ta ise su banaani kõrvale.

Üldiselt oli plats banaanikoore täis ning puhtusest oli asi kaugel.

Riisiterassid

Jällegi on tegemist turistikohaga, kus saad vaevu põllu vahel liikuma. Kõik tahavad ju oma uhkete fotokatega ilusat pilti saada. Vaade oli muidugi väga ilus.

 

Tirta Empul tempel

Tegemist on hinduismi templiga, sest Balil on läbivaks usuks hinduism. Eriline on see koht selle poolest, et seal saab lisaks templite nägemisele läbida puhastusrituaali. Sissepääs templisse maksis 15k, mille hinnas oli ka seelik. Seda pidid kandma nii mehed kui ka naised. Lisaks pidid naised veenduma ka selles, et neil ei ole parasjagu päevi, sest sellisel juhul on neile templisse sisenemine keelatud. Keegi seda muidugi kontrollima ei tulnud.

Läbisime poistega puhastusrituaali. Taaskord pidime maksma 10k ning saime siis endale rohelised kimonod, mis olid mõeldud just selleks rituaaliks. Selga pidi jätma pesu, juuksed pidid olema patsis.

Rituaali käigus pidi iga veejoa ees palvetama ning enda pead vette kastma. Iga veejuga oli mõeldud erinevale jumalale, kellele palve teele saadeti. Rituaal ise on mõeldud siis enda hinge puhastamiseks ja seda kutsutakse Muluka-ks.

       

Gili saare tripi planeerimine

Kuna päike oli templi külastuse lõpuks juba loojunud asusime taksojuhiga endale elukohta otsima. Järgmine päev oli meil plaanis laevaga Gili saartele minna. Seega mõtlesime, et võime ööbida ka Ubudis ja hommikul taksoga otse sadamasse sõita. Kokku kestis sõit Ubudist Padang Bay sadamasse 1,5 tundi ning maksma läks meile 300 k.

Gili saari on kokku 3 ja nad asuvad kõrvuti. Meil oli plaanis minna Gili Trawanganile.

Võtsime enne saarele tulemist korralikult sularaha kaasa, sest kunagi ei tea kas nii pisikesel saarel ikka ATM-e on. Õnneks olid need täitsa olemas, seega pole turvalisuse huvides isegi mõtet sularaha liiga palju kaasa endaga vedada.

Gili Trawangan

Sadamasse sõit kestis umbes tund aega ning selle sõidu käigus saime näha nii mõndagi huvitavat. Kõigepealt märkasin kollastes riietes naisi külg külje kõrval pickupi taga istumas. Vaatepilt oli lihtsalt nii omamoodi, et ma ei suutnud neist pildistamata mööduda. Taksojuhi sõnul sõitsid nad kõik templisse, sest käimas oli mingisugune tseremoonia.

Seejärel peatusime ühes väikeses poekeses, et veidi söögipoolist kaasa osta. Poes saime aga nii palju tähelepanu. Kohalikud tahtsid meiega pilti teha ning palusid toidu valimise ajal poseerida. Tekkis korra jälle staari tunne. Aga eks heledanahalised blondid ongi siin maal veidi erandlikud kui just turismipiirkonnad välja jätta.

Sadamasse jõudes hakkasid kohalikud ärikad akende taga laevapileteid pakkuma. Olin nende suhtes suhteliselt skeptiline, sest kunagi ei tea kas nende poolt ostetud piletid on ikka õiged ja laevale hiljem saad. Kauplemise käigus saime ühe pileti hinnaga 200 k ruupiat. Seejärel läks aga väga kiireks kõik, sest laev oli juba väljumas ja mina ei jätnud jonni. Maksma olin nõus alles siis kui mind on laeva  sissepääsu juurde toimetatud ja pagas üle antud. Niisiis tormasid ärikad läbi väravate, et meid juba äraminevale laevale visata. Kokkuvõttes läks hästi, sest teised turistid ootasid kõik sadamas järgmist laeva ja meie pääsesime ootamise vaevast. Kogu see laeva triangel meenutas mulle Taid. Kõik kotid visatakse üksteise peale üles, tõmmatakse nööridega kinni ja pressitakse inimesed umbsesse pisikesse laevakesse. Õnneks sai üleval ka istuda ja päikest võtta ning seda meie seltskond tegigi.

 

Gili saarest

Kokku on Gili saari kolm. Valisime Gili  Trawangani, sest see on kõige enam arenenud ning möllu saab nii õhtul kui ka päeval. Saar on eriline selle poolest, et sellel elavad islamiusulised (enamus Indoneesiast on täis moslemeid va. Bali saar). Ainsaks transpordivahendiks on jalgratas või hobune, mis teeb selle saare omamoodi romantiliseks. Samas oli mul kurb vaadata neid armsaid hobuseid, kes päev läbi turiste sõidutasid. Ega keegi nii väga ei hooli, kas hobune tahab ka vett juua või kas ta on peale 10 tundi sõitmist väsinud. Kuna mina sellist loomade piinamist ei poolda, vältisin kogu tripi vältel hobukaarikuid ja kasutasin head vana kaherattalist.

Kohe esimesel õhtul märkasin, et suur osa turistidest on pärit kas hispaaniast või itaaliast. Üksi tulles oleks mul siin ilmselt suhteliselt kiiresti ka kõik ära tüüdanud, sest sellised saared on enamasti paarikeste sihtkohaks. Saar ise meenutas mulle oma ilusate randade, möllu ja tänavate poolest Phi Phid- Tais.

Proovisime Gili saarel snorgeldamist kuid võrreldes sukeldumisega ei ole siin muidugi millestki rääkida. Seekord ma sukeldumist ei proovinudki kuid olen kuulnud, et Indoneesia pidi selleks olema üks maailma parimaid kohti.

Ühel õhtul oli meil vahva võimalus näha ära ka poksimatši otse rannas. Tegemist oli väga olulise matšiga. Maksime 100 k inimese kohta ning selle raha eest saime sissepääsupileti, ühe joogi ja friikad.

Gili saarel veetsin ma kokkuvõttes 5 päeva ning edasi tõttasin oma sõbrannade juurde tagasi Bali saarele, Ubudi.

 

 

Ubud

Ubud on tuntud oma spirituaalse vibe’i poolest. Turul müüakse palju kunstiloomingut, ehteid, käsitööesemeid ja muud põnevat. Linnas on võimalik külastada tuntuid joogamaju nagu nt. Yoga House Ubud või The Yoga Barn.

Käisin viimasel päeval hommikujoogas, mis kestis 1,5 tundi ja toimus The Yoga Barn-is. Ma ei oleks uskunud, et see joogakogemus nii palju minu varasematest kogemustest erineb. Tund toimus suures avatud saalis, mida ümbritses kaunis džungel. Tunni ajal nägin laes väikeseid gekosid ringi askeldamas ja ringi lendasid ka ilusa lauluhäälega linnud. Seetõttu ei olnud taustamuusikat vajagi.

Kogu tund toimus inglise keeles ning joogaõpetaja andis pidevalt juhiseid, et harjutuste ajal õigesti hingata ja endale mitte viga teha.

Võtsime tüdrukutega algusega  Ubudist päevatripi. Taksojuhiks oli väga vahva vanem mees Tom, kes sõidutas meid terve päev ringi 300 k eest. See on ikka väga väga odav hind ning päeva lõpuks maksime tüdrukutega talle veidi rohkem, sest ta tõesti võtab kogu asja hingega.

Besakih tempel

Tegemist on suurima Bali templiga, mida nimetatakse ka The Mother temple. Pileti eest maksime 60 k ning selle eest antakse mäkkesõit rolleriga, privaatne giid ning templisse sisenemiseks vajalik seelikulaadne rätik.

Templi väravate eest lendasid meile peale kohalikud naised suurte korvidega, mis olid täidetud pühaande  nim. „Canang“, mida altarite ette asetatakse. Üldiselt on need tehtud kookospuu lehtedest, keskel on veidi riisi kurjade hingede eemale peletamiseks, lillekesi ja münte.

Templikompleksis jookseb ringi palju väikseid kohalikke tüdrukuid, näpus postkaardid mida nad erinevaid keeli rääkides turistidele maha müüa püüavad. Tüdrukud on tõesti väga armsad ning nende inglise keel on hämmastavalt hea. Lisaks rääkis üks tüdruk ka vene keeles. Olime meeldivalt üllatunud. Kui neist pilti tegid, siis tahtsid nad muidugi raha ka saada.

 

 

Tegenungan Waterfall

Üks väga ilusa ümbrusega paik. Igal pool on väikesed sildikesed sõnumitega „ I love you“, „You should be here“, „My trip adventure“. Siin saab nautida pühavees ujumist ja armsate fotode klõpsamist.

Loodan, et pühavesi tegi head ka kristallidele, mida tol päeval kandsin. 

 

Uluwatu tempel ja Dreamland rand

Võtsin järgmisel päeval ette suuna Uluwatusse, kus saab nautida imelist päikeseloojangut ja veidi kärestikulisemat maastikku. Kõigepealt viis taksojuht mind Dreamland beachi, mis asub endise presidendi poolt omatud territooriumil. Taksojuht võib turiste tuua ainult 1 km kaugusele alale, kust edasi saab võtta tasuta bussi juba otse randa. Paraku on seal sellised reeglid ning mul ei jäänud muud üle kui leppida.

Rand ise on hämmastavalt ilus. Lained ületavad mitmekordselt inimeste päid ning ookeanihääl on võimas.

Uluwatu templisse sissepääs maksis vähem kui Besakihi templisse, hinna sees oli taaskord seelik. Kuna käes oli päikeseloojangu aeg ning algamas oli mingi kohalik kultuurietendus turistidele, pidin kannatama suure rahvamassi keskel. Vaatamata sellele oli vaade seda pikka sõitu ja turistide tunglemist väärt.

Kuna Uluwatu templi ümbruses on palju ahve, siis soovitan päikeseprillid ja muud asjad autosse jätta. Minult üritas üks ahvidest telefoni näpust ära krabada. Õnneks nägi toimuvat pealt üks kohalik, kes seejärel ahvi harjaga taga ajama hakkas. Tundub, et mul ikkagi õnne veidi on, sest ilma telefonita ei oleks mul midagi teha.

 

Kuidas mulle Bali meeldis?

Ma ei oleks kunagi uskunud, et Bali suudab mind nii meeldivalt üllatada.  Kuulsin ikka erikommentaare sõpradelt selle saarekese kohta ning ei osanud midagi väga loota. Ja eks need kaunid blogipildid on tihti siiski tehtud hotellides, kus ühe öö eest võid maksta 400+ eurot.

Esiteks on Bali väga värviline. Hinduismi usk loob igasse külakesse omamoodi kujud, templid ning pühaaltarid. Inimesed on uskumatult rõõmsad. Tõepoolest on nad lihtsalt õnnelikud ja naudivad igat päeva enda elus. Rääkisin palju taksojuhi Tomiga elust ja uurisin kuidas tema pereasjad käivad. Nii armas oli kuulda, kuidas tema oma naist austab ning vajadusel aitab. Oma tütarde üle uhkust tunneb ning perekonnatraditsioone järgib.

Lisaks oli hea näha ka möllusaare elu Gilit, kus elavad moslemiusulised. Seal ei näinud ma ühtegi pühaaltarit ja kujukest, kuid inimesed olid samuti väga abivalmid ja vabad. Ühe korra tuli üks kohalik mu käsi suudlema ning kordas muudkui, kui ilus ma olen. Tihti kuulsin kohalikke hüüdmas „ Hey blondie, you are beautiful“. Eks neid kommentaare kuuleb Aasia riikides tihti, kuid pigem oli armas see viis kuidas nad seda ütlesid. Bali vibe on vaba ning kohalikud ei müü oma asju turul nii agressiivselt kui näiteks Indias.

Kui ma peaksin võrdlema Balit ja Taid, siis ütleksin et Bali on veidi kallim. Samas kohalikud meeldisid mulle rohkem Balil.

Kulutasin 10 päevaga kokku koos hotellide, pidude, ehete, riietega ja touridega 746 AUD-i ehk siis 500 EUR.

 

Edasi võtsin tee Hiina poole, millest on juttu minu järgmises postituses!