Nüüd juba peaaegu 7 kuud tagasi pakkisin ma oma asjad kahte seljakotti ja võtsin suuna Austraaliasse. Mõtlesin kirjutada natuke teemadest, mis võivad ka teistele alustavatele ränduritele huvi pakkuda.

Miks sa kõik Eestisse maha jätsid ja reisima läksid?


See otsus sündis pikemat aega kui nüüd päris aus olla. Kuigi ma sisimas teadsin juba ammu, et peale ülikooli lõpetamist võtan aja mõneks ajaks maha, siis ikkagi vaevas mind peas kahtlus… kuidas jätan Eestisse maha kõik mille nimel nii palju vaeva olen näinud- karjäär, stabiilne kodukoht, kallid sõbrad ja toetav perekond.
Olgem ausad, palju lihtsam on Eestist lahkuda kui oled alles keskkooli lõpetanud ja sa täpselt veel ei tea mida oma elult tahad. Keskkooli lõpetasin 2011 aastal, seega olin korralikult juba kontoritööd teinud, lõpetanud ka ülikooli ja ees ootasid head võimalused. Olin oma tööga väga rahul ning tegelikult oli kõik hästi.
Samas kripeldas mu sees iga päev tunne, et mu keha asub Eestis käesolevas hetkes kuid süda mujal. Peale India ja Tai reisi tundsin, et ma ei taha oodata igal aastal seda üht 2-3 nädalast reisi. Soovin reisida nii, et olen ajaliselt vaba ja kui otsustan, et homme tahan minna Vietnami, siis nii ma ka teen.

Mäletan kui ütlesin oma Moskvast pärit sõbrannale, et hakkan nüüd „backpackeriks“ ehk seljakotiränduriks, mille peale tema vastas: „ Venemaal on see väga halb tööandja vaates kui sa peale keskkooli kohe ülikooli ei lähe vaid võtad ühe aasta reisimiseks. Selliste inimeste kohta öeldakse „бездельники„”.

Õnneks on Eestis suhtumisega teised lood.

Kuidas valmistusid reisiks?

Enne kui Eestist minema lendasin oli mul 9 kuud aega oma elu kokku pakkida. Planeerisin pikalt, mida mul vaja läheb elektroonika valdkonnas, seljakott jne.
Lisaks otsustasin skaneerida ja süstematiseerida kogu oma tollase elu olulised dokumendid, mida mingil hetkel võib vaja minna. Ja julgen nüüd tunnistada, et kogu see suur vaev on nii ennast ära tasunud. Igal ajahetkel saan avada oma terviseloo, hariduse diplomid, aastatetagused fotod.  
Mäletan veel, et kuni viimse lahkumispäevani oli minu sees pinge ja teadmatus. Mõned tuttavad olid pahased ja solvunud, et siiski lahkun. Samas ei olnud ma ise ka nii kindel selles, mis mind ees ootab, sest reisima läksin täiesti üksi. Pakkisin oma kontoririided, kontsakingad ja kleidikesed pööningule ning korraga mõistsin, et nüüd algab uus elu. Hakkan elama lihtsamalt.

Miks sa Austraaliasse läksid?

See on teema millest olen tahtnud juba ammu rääkida. Esiteks mäletan kui palju tehti nalja, et

a la lähed kängurute juurde farmitööd tegema.

Jah, vot lähengi. Lapsest saati olen oma koduaias tööd teinud ja ei arva, et see töö nüüd millegi poolest halvem oleks kui kontoris aju ragistamine. Vaheldus on elus vajalik. Pealegi makstakse siin selle töö eest nii hästi, et pärast saan veel pikalt reisida.
Lisaks küsiti palju, et kas sul on juba töö olemas kindlalt seal ja kus sa ikka elama lähed. Vastuseks oli mul alati „ ei, kõik saab kohapeal selgeks“. Ja nii ta läkski.
Paljud arvavad ka, et Aussi tulevad need, kes ei saa Eestis hakkama. Väidetavalt on siin lihtsam ja päike paistab ka kogu aeg. Arvan, et kui sa Eestis hakkama ei saa, siis pole sul siin enam ammugi midagi teha. Olgugi, et võid saada endale siin palju sõpru, siis lõppkokkuvõttes vastutad sa ikkagi enda eest ise. Kõik, mis pakkus sulle elus turvalisust asub nüüd 13 000 km kaugusel ja pead hakkama ise oma peakesega mõtlema.

Mis puudutab karjääri küsimust „Sa oled nii palju vaeva näinud oma karjääri ülesehitamisega, milleks nüüd siis selline otsus?“

siis selle kohta oskan öelda vaid üht. Töötame keskmiselt 50 aastat oma elus. Ma võin alati tulla tagasi ja jätkata sealt kus pooleli jäi. Mida ma tagasi ei saa on aga minu noorus. Aeg mil olen veel vallaline, mul puuduvad ülalpeetavad ning olen avatud kõikidele hullumeelsustele, mida reisides ette võtta saab.
Seega on minu küsimus – kas sa elad nii kuidas ühiskond tahab või kuidas sina enda sisimas soovid? Meile on antud imelised võimalused siin elus. Kas sa valisid selle elu, et areneda või selleks, et elu sinust lihtsalt mööda läheks?

Järgmises postituses räägin kuidas mul siin läinud on ja mis ma edasi plaanin teha. Jälgi mu blogi ka Facebookis!