Rääkisin veel Eestis olles, et kunagi ma selle Aasia tripi käigus vabatahtliku töö nii kui nii ära proovin. Ja nii see ka läks. Mõeldud – tehtud.

Kuidas ma vabatahtliku töö leidsin ?

Organisatsioone, kes vabatahtlike üle maailma laiali saadavad on tuhandetes. Tõepoolest võib googeldades neid ikka päris palju leida. 

Eeltööd tehes avastasin, et väga paljud organisatsioonid võtavad vahendustasusid või nii nimetatud “osalustasusid”. Mõnel juhul on tegemist normaalse summaga ca 200 eurot.. ja siis järsku näed, et mõni küsib lausa 1000 eurot paari nädala eest. Ehk siis maksad peale tasuta töötamise eest. 

Arutasin seda teemat ühe sõbraga, kes väitis, et tema meelest on see täiesti normaalne. Sest esiteks ei ole abivajajad nii jõukad, et vabatahtlike üleval pidada, neile elamist pakkuda ja toita. Seetõttu on kehtestatud ka väikesed osavõtutasud. 

Eks mõne organisatsiooni puhul maksad kindlasti kinni ka töötajate palgad, kes sulle kogu tripi organiseerivad ja vastutuse enda peale võtavad kui peaks probleeme tekkima. Eriti mõistlik on nende teenuseid kasutada nt. Aafrika puhul, kus esile kerkib turvalisuse probleem.

Igatahes mina Aasiat ohtlikuks paigaks ei pea ning tuhandetes peale maksta ka ei soovinud.  Seetõttu võtsin keskusega ühendust läbi Workaway. Workaway leht on loodud puhtalt selleks, et vabatahtlikud ja ka host’id (organisatsioonid, kes otsivad vabatahtlikke) saaksid omavahel ühendust võtta. Ehk siis tegemist on sarnase vahendussüsteemiga nagu nt Couchsurfing. Sellega liitumiseks peab maksma ainult aasta liitumistasu ca 25 USD-d.

 

Sobiva koha otsisin endale põhinedes asukohale, tagasiside arvule teiste vabatahtlike poolt ja töö iseloomule. Alguses arvasin, et siia kohta ma vaevalt saan, kus hetkel olen, sest tundus et nad nõuavad kvalifikatsiooni. Ja inglise keele õpetajaks ma kuskil igatahes õppinud ei ole. 

Õnneks sain päris kiiresti vastuse enda päringule ning leppisin kokku täpse saabumise aja ja tingimused. Väga armas oli see, et mulle tuldi isegi lennujaama vastu ning ei pidanud ise seda kohta külade vahelt otsima hakkama.

Miks tasuta tööd teha? 

Eks arvamusi vabatahtliku töö kohta on palju.. ja nii mõnigi tuttav küsis, miks ma inglise keelt Vietnamis hoopis raha eest ei õpeta. Tõepoolest, on siin võimalik väga palju inglise keele õpetajana teenida. Kuid minu jaoks ei olnud asi rahas vaid ikka kogemuses. Tahtsin näha neid rõõmsaid nägusid, kes tunni lõpus natukenegi paremini inglise keelt räägivad. 

Kuidas ma elasin ja mida sõin?

Vabatahtlike käsutusse anti terve kolmekorruseline pisimajake. Esimesel korrusel oli meil kontor, kus 8 – 18.00 tööpäeviti ja enamasti ka laupäeviti kohalikud inglise keele õpetajad oma igapäevast tööd tegid. Enamasti otsisid õpilasi, koostasid graafikuid ja õpiprogramme. Teisel korrusel oli meil köök ja paar magamistuba ning kolmandal korrusel ka magamistoad.

Süüa saime tasuta kaks korda päevas. Toit oli enamasti sama: riis, tofu, mingid rohelised keedetud vetikataolised lehed, kapsas, kevadrullid, pähklid ja muidugi ka liha. Hommikuti võis iga üks endale soovi korral külmikust võtta munad ja röstsaia.. sellest sai kokku vaaritada täitsa normaalse hommikusöögi. Pealegi oli kohalik turg 2 sammu kaugusel ja sealt sai osta ka kõikvõimalikku kraami kui peaks kõht tühjaks jääma. Alguses oli mul natukene keeruline harjuda chopsticksidega, sest ega ühtegi kahvlit meil majas ei olnud. 

Kuna saabusin Vietnami veel vihmaperioodil, kus igapäevane kuumus ja niiskus turiste eemale peletab, ei olnud meil majas väga palju vabatahtlike. 

Saabudes oli majas itaallanna (filmindust õppinud), sakslanna (inglise keele filoloogiat õppinud) ja prantsuse kutt (endine IT sektori töötaja, kes jättis oma elu maha ja on viimased aastad Aasias vabatahtliku tööd tehes elanud). 

Vahepeal lisandus ka üks USA-st pärit trippija tüüpi tüdruk kuid tema pidas vastu ainult ühe päeva. Lahkumise põhjuseks tõi ta välja selle, et ei suuda elada sellistes tingimustes. 

Kõigepealt pean mainima, et siin on tõesti puhas kui välja arvata pisike kööginurk, kus ma ühel päeval külmiku ja põrandad ette võtsin, sest ma ei suutnud neid enam vaadata. Ja mis puudutab kahte rotti ja suuri tarakane, keda vahel õhtul võib näha, siis selle peale ütlen – tere Aasia. Tõepoolest, ma ei saa aru mida mõned bäkkerid vabatahtliku organisatsiooni poolt ootavad – hotelliteenindust ? Selleks peab minema ikka turistikatesse 5 tärni hotellidesse ja kujutama ette, et oled Vietnamis. Mina igatahes tahtsin näha seda reaalset elu, mida igapäevaselt siin elatakse ja seda ma ka sain. 

Kuidas see õpetaja töö siis välja nägi ? 

Kogu ettevalmistav programm olenes mul laste vanusest. 

3-5 aastased – enamasti võtsin kaasa pildikaardid (flashcards), millel on ühel pool pilt ja teisel pool sõna. Lühem tund (45 min) tähendas 4 uut sõna, mis nad ära õppisid ja pikem (1,5 tundi) juba kaks korda rohkem sõnu. Alati alustasin tundi mõne lauluga, mis eeldas siis ka seda, et näitan lastele ette tantsusammud vastavalt loo sisule. Päris naljakas oli vahepeal ise ka arvutist vahtides neid tantsuliigutusi järgi teha. Kuid sain hakkama 😀 

Lisaks mängisime ka erinevaid mänge. Nt üks oli selline, et panin sõnad tahvli külge magnetnööpidega ning palusin lastel võtta kahte ritta. Seejärel pidid nad puudutama tahvlil just seda sõna, mis ma neile välja hüüdnud olin. 

5-8 aastased – laule ma nende lastega üldjuhul ei laulnud ja ei tantsinud ka. Tund oli koostatud õpikus etteantud programmi alusel ning keskendusin erinevatele mängudele, mille käigus said nad harjutada hääldamist. Üks lemmikuid oli neil “Hangman” ehk siis poomismäng.  Lapsed pidid pakkuma tähti ning lootma, et see täht nüüd selles sõnas olemas on. Vastasel juhul joonistasin iga vea eest ühe kriipsu poomismehikesele juurde.

14 aastased – ühe korra pidin tundi andma ka veidi vanematele lastele. Tund möödus väga sujuvalt ning rohkem huvitas neid minu päritolu ja maailma ajalugu kui õpikus etteantud Unit.

Täiskasvanud – paar tundi andsin ka täiskasvanutele, kes olid alles õpingutega alustanud ning õppisime omadussõnu ja enda tutvustamist. 

Tunde valmistasin ette enamasti 1 tund enne tunni algust. Teinekord otsisin iseseisvalt netist materjale, mida lastele välja printida või siis pidasin nõu kohaliku õpetajaga. Vietnamlastest õpetajad olid alati meiega kaasas, et vajadusel lapsi korrale kutsuda või siis midagi arusaamatut kohalikku keelde tõlkida.

Kohad, kus õpetasime asusid erinevates kohtades. Mõni neist meie külas 5 minuti kaugusel ja mõni lausa 30 minuti kaugusel. Kohale sõitsime alati rolleriga, mida juhtis kohalik õpetaja. Oluline oli ka õpetama minnes katta oma õlad ja jalga panna pikemad püksid või seelik. 

15. septembril tabas Vietnami aastate kõige hullem taifuun nimega  Doksuri. 

Taifuun möllas küll Kesk-Vietnamis, kus evakueeriti üle 100 000 inimese ja surma sai 4. Kuna Hanoi asub ikkagi põhjas, siis mind see olukord nii hullult ei puudutanud. Küll aga kallas siin mitu päeva järjest päris hullult ja tuule kiirus oli ka meeletu. Kahjuks just nendel kahel päeval pidin sõitma kohaliku õpetajaga kooli, mis asus poole tunni kaugusel. Niisiis panime selga sellise naljaka vihmakeebi, mis on mõeldud ekstra kahele inimesele. Selles on kaks auku pea jaoks ja vihmakeep ühendab kaks inimest. Nii oli tõesti mugavam sõita ja mingis mõttes ka turvalisem. Kuigi ega ma väga õnnelik ei olnud, sest rolleriga ei ole nendel maanteedel üldse lõbus. Aga nagu ikka, nõudsin endale välja parima kiivri ja jälgisin, et õpetaja rahulikult sõidaks.

Loodan, et taifuun ei mõjutanud Kesk-Vietnami  liiga katastroofiliselt, sest just seal asuvad ajalooliselt põnevad linnad, kuhu oma reisi käigus kindlasti minna kavatsen.

Mida huvitavat ma siin olles tähele panin?

  • Inimesed on väga sõbralikud – küla peal ringi kõndides lehvitasid paljud kohalikud kätega ja mõni neist teadis isegi öelda “hello”.
  • Vahel tundub, et vietnamlased riidlevad kui nad omavahel räägivad kuid tegelikult nad lihtsalt kasutavad veidi kõrgemat hääletooni omavahel vesteldes.
  • Õpetajad rääkisid, et nende kultuuris on väga olulised traditsioonid. Abiellutakse varakult ning elatakse koos isegi siis kui kumbki osapool petab.
  • Mehed naisi väga ei austa. Sellest rääkisid mulle ka eelmised vabatahtlikud. Nimelt ei ütle mehed tihtipeale teregi ainult selle pärast, et oled naine. Peale selle rääkisid kohalikud õpetajad mulle oma elude näitel kuidas siin elu käib. Nimelt kokku kolitakse ainult peale abielu. Naine kolib üldiselt mehe vanemate perega kokku kui neil just raha pole oma kodu ostmiseks. Kokku kolides peab naine iga päev üles ärkama kell 6, et valmistada kogu perele hommikusöök. Mehe ema on lihtsalt vaataja rollis. Täpselt nii mulle kohalik vietnami neiu seletas, kes ise peagi abiellumas on. 
  • Sõjad ja ajalugu on teinud oma töö. Riik on üldiselt muust maailmast mahajäänud kuid samas jõudsalt arenemas paremuse poole. 
  • Imestan, et need inimesed suudavad olla turistide vastu nii soojad ja heatahtlikud, sest Ameerika- Vietnami sõda ja prantslaste okupatsioon ei ole neid elanikke siin just väga hästi kohelnud. Üks sõber  ütles isegi, et tema arvamus Ameerikast muutus peale seda kui ta käis ära väidetavalt väga võimsas sõjamuuesumis Vietnamis ja nägi, mismoodi kohalikke vietnamlasi piinati ja sõda peeti.

Kokkuvõte minu vabatahtliku kogemusest 

  • Võtsin kõike väga vabalt ning tunnivälisel ajal keskendusin puhkamisele. Kuuma ilma ja niiskuse tõttu veetsin palju vaba aega lihtsalt magades. Hakkasin uurima ka Vietnami ajalugu ja põnevaid paiku, kuhu siin reisida võiks. 
  • Lapsed olid enamasti väga armsad ja paljud neist tahtsid minu juukseid kogu aeg katsuda. Väiksemad lapsed katsusid ka minu käsi.  Natukene pani imestama laste hammaste korrashoid, mis jätab ikka väga soovida. Süsimustad hambad pisikestel 3- aastastel ei ole just nagu eriti paljutõotav tulevikuväetis.
  • Mõistsin, et minus on ka natukene õpetajageeni. Vahva oli meelde tuletada enda lapsepõlves isegi mängitud mänge. Eriti armas oli üks tund, kus andsin 2,5 – 3 aastastele lasteaiajuntsudele esimest inglise keele tundi. Oi, te oleks pidanud nägema neid hirmunud nägusid. Nad ei julgenud mänge mängida ja olid nii segaduses ning arad. Mõni hakkas isegi nutma kui abiõpetaja neid käest kinni  võttis ja tahvli juurde suunata tahtis.
  • Viimastel päevadel hakkas mul igav, sest ühtegi vabatahtlikku peale minu ja prantslase majas ei olnud ning prantslane on phm. kohalik ja elab oma elu. Peale selle oli lõuna ja õhtusöök alati ühesugune ja mul viskas korralikult kopa ette. Aga peab olema tänulik, et sain süüa ja oli peavari.
  • Rikkamad lapsed on hajameelsemad. Seda tundsin ühes kõrvalkülas, kus kahte inglise keele tundi andma läksin. Lapsed ei tahtnud üldse kuulata ja midagi kaasa teha. 8- aastaste tunnis suutis üks poiss ühte tüdrukut isegi lüüa. Ja no ega mina väga leebe sellises olukorras ei ole. Tegin poisile selgeks, et kui ta käituda ei oska siis enam mängida ei saa. Niisiis istus ta ülejäänud aja lihtsalt oma koha peal ja tegi kirjalikke harjutusi.
  • Hea on see tunne, kui lapsed kõik kooris “Hello teacher” ütlevad. Olen alati õpetajaametit austanud ja teen seda nüüd veel enam, sest tõepoolest pole lihtne kõiki neid tunde ette valmistada, lapsi distsiplineerida ja siis veel vinguvate lapsevanematega jamada. Õnneks meil lapsevanemate probleemi siin ei olnud. Neid nägin ainult peale tundi kui nad oma juntsudele rolleritega järgi tulid ja teinekord isegi kolm last koos iseendaga ühele rollerile ära mahutasid.

Peale vabatahtliku tööd suundusin edasi oma kalli sõbrannaga Vietnami avastama. Seega tuleb peagi postitus ilusate Vietnami paikadega!

 

Tänud, et minu blogi loed ja olemas oled!