Ma ei oleks kunagi uskunud, et kui lõpuks saabub see päev mil pean mõneks ajaks Austraaliast lahkuma tunnen enda samamoodi kui Eestist lahkudes. Istun praegu lennujaamas ja mõtlen, et olen vist ametlikult nüüd nende ränduritega ühes pundis, kes tunnevad, et neil ei olegi enam ühte kodu.

Tundub kummaline eks ? Kuid mõelgem nüüd uuesti. Meri, tuttav metsalõhn, seenelkäik, päikeseloojang, lemmikresto, maakodu murulõhn – see on kodu. Kuid minu jaoks on palju olulisem see tunne, et olen ümbritsetud inimestest, kes mind inspireerivad ja elavad elu täiel rinnal. Need on kallid sõbrad, kellega kohtudes ei triivi sa mõtetega kaugetes reisimõtetes vaid oled käesolevas hetkes. Paned telefoni kõrvale ja teed  nalja. Lihtsalt naudid head ilma, muusikat ja seltskonda. Tunnen end koduselt just selliste inimeste seas. Seetõttu ei teagi ma enam, kus on minu kodu. Ilmselt seal kus on inimesed, kelle seas tunnen ennast hästi.

Mõtlesin pikalt, et miks on nii kahju lahkuda inimeste juurest, keda tunnen vaid pool aastat või vähemgi.. Ja mõistsin, et see elu mis meil siin oli, erineb paljugi Eesti elust. Materiaalses mõttes ka kindlasti… kuid praegu mõtlen pigem seda vibe’i, mis meid kogu see aeg ümbritses.

Oleme kõik rändurid, kelle süda on täis erinevatelt reisidelt saadud muljeid, vabadusetunnet ja julgust.

Me kõik läheme küll erisuundades, kuid seda põnevam on hiljem jagada oma elamusi üksteisega. Selleks, et areneda, peame liikuma oma südame suunas.

Mina avastan järgmisena Kagu – Aasiat ja olen kindel, et ka seal leian omamoodi rahu ja kogen midagi hoopis uut.

 

 

 

 

Igatahes, aitäh sõbrad, et olemas olete!