Miks ma Hiina põrutasin?

Peale mõnusat Bali reisi võtsin lennu edasi Hong Kongi, kust plaanisin metroo ja bussiga edasi liikuda Shenzheni. Hiina viisat nii lihtne saada pole kui esialgu tundub, eriti kui asud ise välismaal ja püüad nt. Austraaliast viisat taotleda.

Kuna Shenzhen on Hiina ärilinn ning sinna tuleb palju välismaalasi ärireisile, on Hiina valitsus teinud erandi. Shenzheni sisenemiseks saab teha eraldi 5 päevase viisa otse piiril.

Sinna linna oli mul asja ainult ühel põhjusel – tahtsin juba ammu enda sõbranna Laglele ja tema mehele Simonile külla tulla. Nimelt said nad sel suvel magistrikraadi ühes mainekas Shenzheni ülikoolis. Justnimelt samasse ülikooli plaanisin ka ise mingi hetk edasi õppima minna. Lagle ja Simon on Hiinas elanud nüüdseks paari pausiga üle 2,5 aasta ja neile väga meeldib.

Enne Hiina tulekut sebisin ma ikka korralikult foorumites ringi, et leida kogu vajalik info viisa, piirpunkti ja reeglite kohta. Õnneks aitas Lagle mind selles osas ikka väga palju ning tundsin ennast lennujaama jõudes päris kindlalt.

Lennujaama jõudes otsisin kiirelt üles pangaautomaadi ning võtsin välja natuke Hong Kongi dollareid bussi ja metroo jaoks. Bussis peab maksma täpselt 30,9 HKD-d, seega käisin 7elevenis raha väiksemaks vahetamas.

Kui sul on ka plaanis Hong Kongist Shenzheni teekond ette võtta, siis soovitan lugeda neid kahte allikat:

Hong Kong Airport to Shenzhen

China Visa info

Teekond Shenzheni poole

Hong Kongis oli ikka väga umbne kuid mul ei olnud võimalik enam ajaliselt kuskil enda riideid vahetama minna. Püüdsin kuidagi välja kannatada. Võrreldes Baliga oli siin ikka väga niiske ja õhk ei liikunud absoluutselt. Higi voolas korralikult.

Hong Kong on sellessuhtes lebo linn, et siin mõistavad hiinlased inglise keelt hästi, sest Hong Kongi ametlikuks keeleks on lisaks hiina keelele ka inglise keel. Tegemist on Hiina autonoomse piirkonnaga, kunagise Briti kolooniaga. Neil on eraldi valuuta ning elu on palju vabameelsem kui Hiinas. Sain  hiljem teada, et  Hong Kongi inimestele ei meeldi kui nende kohta öeldakse hiinlased, sest ametlikult ei ole tegemist Hiinaga ning nad tunnevad ennast hong kongikatena. Linn ise on väga ilus, mägine ja roheline. Ja veel.. siin on vasakpoolne liiklus nagu ka igal pool mujal endistes Briti kolooniamaades. Hiinas on aga liiklus parempoolne. Seega võib tabada turiste väike liiklusshokk liikudes Hong Kongist Hiina. 

Jõudsin Shenzheni piirile läbi metroo ning liikusin mööda treppe üles eraldi ruumi, kus pidin endale viisa taotlema. Kahjuks mul seekord väga ei vedanud, sest ruum oli paksult inimesi täis. Nimelt oli suur grupp turiste korraga oma giidi abiga viisat taotlema tulnud ja nad suutsid ametnikud ikka korralikult närvi ajada. Ootasin seal lõpuks 1 tund oma järjekorranumbrit käes hoides.

Olin väga üllatunud kui ametnik lõpuks mu avaldust uurides mitte midagi ei küsinud. Palus ainult veidi eemale seista, et kaamera mind pildile salvestaks. Igaks juhuks oli mul valmis juba pikk kõne selle kohta, et olen tulnud külla sõbrannale vaid korraks ja tegelt töötan ikkagi Austraalias. Miks? Sest Hiina valitsus kardab immigrante, kes kõik siia jääda püüavad ja parem on kui sa neile selgeks teed, et su elu on juba mujal riigis täitsa paigas.

Edasi suunati mind makseputka juurde, kus sain tehingu sooritada juba enda pangakaardiga, sest Hiina yuane (CNY) mul endiselt veel polnud.

Olin juba korralikult seal piiril aega kulutanud ning püüdsin võimalikult kiiresti lõpuks peale passikontrolli sealt hoonest minema saada. Teadsin, et pean minema ametlike taksode ootejärjekorda ja alles sealt takso võtma. Nii ma ka tegingi.

Kuid nagu ikka ja alati püüavad mingid kallimad erataksojuhid sind tee pealt maha võtta ja oma taksodesse saboteerida.

Jäin endale kindlaks ja ootasin viisakalt teiste hiinlaste seas järjekorras. Mulle tegi tohutult nalja see, kuidas hiinlastel on järjekordade jaoks loodud metallist piirdeaiad ja no need on siin ikka igal pool.

Kiirelt sõitsid taksod ette, kähku asjad autosse ja minema. Nii jõudsin seista järjekorras umbes 10 minutit kuni lõpuks jõudis kord minu kätte ja takso ette sõitis. Kuna ainuke sõna mida hiina keeles öelda oskan on Ni Hao, siis surusin taksojuhile kohe ette oma telefoni, kus oli kirjas Lagle aadress hiina keeles. Ise sain aru ainult majanumbrist. Midagi see taksojuht küsis ka.  Kuid vastata ma talle ei osanud ning otsisin vastuseks välja Lagle korteri ümbruskonna pildid. See tegi tal olukorra veidi selgemaks.

Pole ka ime, sest Shenzhen on hiiglaslik linn  –  ca 12 miljonit elanikku.Taksojuht ise tundus väga närvis olevat ning tundus, et natuke isegi kuri. Lagle selgitas mulle hiljem, et hiinlased tunnevad veidi häbi selle pärast, et nad inglise keelt ei oska. Mingi ime läbi jõudsin lõpuks selle kaubanduskeskuse ette kuhu jõudma pidin ja esimene inimene, kes mind autoakna teiselt poolt suurte silmadega tervitas, oli Lagle. Jumal tänatud. Taksojuhil tuli ka kohe naeratus ette, sest ta sai aru, et ma jõudsin õigesse kohta. Lagle oli tegelikult väga mures, et mul piiril nii kaua aega läks ning kuna minuga ühendust polnud võimalik võtta, tahtis ta juba piirile mind otsima minna.

Coco Park

Lagle ja Simon elavad väga kaunis  uues kortermajas pisikeses kahekorruselises korteris. Korter ise meenutas mulle jaapanlaste kodusid. Kõik on väikse pinna peale erinevaid nippe kasutades ära mahutatud. Kõik täiesti uus ja ilus. Lisaks on neil isegi rõdu ja Aircon. Polegi midagi enamat vaja 😊 Esimese õhtu veetsin nende juures kuid ühe öö pidin siiski olema ka lähedal asuvas hotellis. Nimelt pead sa 5 päevase tripi jooksul esimese 24 tunni jooksul ennast registreerima mõnesse hotelli või saad seda teha ka politseijaoskonnas. Kuna teine variant on jube keeruline ja mitte keegi meist nii heal tasemel hiina keelt ei oska, siis otsustasin ametnikke vältida.

Esimese asjana suruti mulle lauale erinevad õlud. Simon oli minu tuleku puhul terve külmiku alkoholiga täis varustanud. Hüppasin kähku duši alt läbi, paar õlut mekiks sisse ja panime linna poole minekut.

Kolmapäeviti on Coco Park-is O-gardeni klubis latiinonight. Enne minekut tehti mulle kohe selgeks, et eriti palju raha kulutama ei pea, sest sissepääs on nagunii tasuta ja naised saavad veel tasuta jooke baarist.

Tasuta jooke jagatakse eurooplastele teinekord niisama kas või sellepärast, et nad on eurooplased. Peale esimest kokteili saime istuma Lagle ja Simoni sõpradega ühte lauda, kus toidust ja joogist puudu ei olnud. Klubi ise asus väga ilusal kõrghoone katusel. Katus oli avatud vaatega maailmas pikkuselt 4. pilvelõhkujale. Imeline tunne oli kuulda ladinamuusikat, tantsida heade sõpradega ja nautida vaadet linnale ning säravale kuule.

Kuna joogid on siin ikka väga kanged, jõudsime õhtu päris kiirelt lõpetada. Eks ikka McDonalds oli see koht, kuhu eestlased rõõmsalt peale pidu suunduvad. Kahjuks ei saanud ma mitte ühestki hiina keele sümbolist mitte midagi aru ja püüdsin kätega vehkides teenindajalt soovitud einet nõuda. Suutsin teenindaja ka natuke ära ehmatada, sest kandikule ei toodud minu lemmik hapukoore kastet. Loomulikult olin ära unustanud, et ma ei ole Eestis ja mujal maailmas ei pruugi seda Mäkis saada. Kuna vaene poiss ei saanud minust mitte midagi aru, siis viskas ta igaks juhuks kandikule ühe ketšupi. Seejärel sai ta minu näoilmest aru, et midagi on ikkagi valesti ja viskas kandikule järgmise kastme. Arvasin, et sain mis tahtsin ja istusin rahumeelselt maha. Tegelikult oli tegemist mingi muu kastmega aga see mind enam ei huvitanud.

Kojusõit oli väga pikk kuid põhiline mida kohe taksos tegema peab on turvavöö kinnitamine!!!

Turvalisus ennekõike!

Hiinlased ennetavad igasuguseid probleeme ja ohtu. Seetõttu võib tihtipeale söögikohtades nt. pitsat süües laual näha ühekordseid kindaid, Hiina toitu süües peab aga hoopis kõik nõud isiklikult keeva veega üle laskma. Huvitav on ka see, et nad kannavad maski kohe kui end natukenegi haigena tunnevad. Väidetavalt teevad nad seda selleks, et hoolitseda ümbritsevate inimeste tervise eest.

Huvitav oli ka vets, mille kõrval olevat nuppu vajutades tõmbus potikaanele peale uus kile. Nii välditakse liigset paberikasutust ja haiguste levikut. Väga innovatiivne lahendus.

The Great Firewall of China – nii öeldakse Hiina valitsuse poolt loodud interneti piirangute kohta. Nii kui Hiina jõudes püüad wifi alas oma armsat Facebooki või Gmaili või kas või tavalist Google’t avada võid olla 100% kindel, et neid sa avada ei saa. Lisaks on blokeeritud kõik hasartmängu ja pornograafilise sisuga veebilehed, Ameerika uudised, Google Maps, Vk.com, välismaa blogid jne.

Selleks, et neid veebisaite siiski kuidagi avada, pead tõmbama endale VPN changeri äpi. Kuid kõik need äpid ei tööta ka ja teinekord pead ikkagi nende eest maksma kui soovid neid püsivalt kasutada.

Dongmen ja Huaqiangbei – shoppamine

Minu uus reisikott oli nii halva kvaliteediga, et oli kätte jõudnud aeg vahetuseks.

Käisime Laglega Dongmeni piirkonnas kotti ostmas. Selles piirkonnas müüdi sõna otseses mõtte KÕIKE. Poode on paksult kõik nurgad täis. Kõikides poodides püütakse tekitada võimalikult palju lärmi, sest just sellisel viisil tulevad hiinlased shoppama.

Tegemist on müügitrikiga. Täiesti tavaline on olukord, kus üks teenindajatest seisab ukse ees, käes mingid plastikust käed, mis loovad plaksutamishäält kui neid kokku lüüa. Vahepeal tekkis tunne, et oleme loomad, keda püütakse karja meelitada. 

Teine huvitav populaarne viis on Techno muusika, mida lastakse ikka täisvõimsusel.

Mõnes riietepoes saab täiesti korralikke riideid osta 3-5 euroga ning sealjuures neid poes selga proovida ei saa. Sealt tuleb ka madal hind.

Peale shoppamist otsustasime Laglega liikuda tehnoloogiapiirkonda, kus ühele tänavale on end paigutanud kõikvõimalikud  tehnoloogia ettevõtted. Tegemist on maailma suurima hardware piirkonnaga, kuhu tulevad kokku tehnoloogiafriigid üle maailma. Katsetatakse uusi leiutisi ja ammutatakse ideid teistelt. Lõppu sellel tänaval ei paistnud ja palju oli selliseid brände, millest mina mitte midagi kuulnud ei olnud.

Ise ma Hiinast telefoni ei ostnud, sest siis oleks pidanud kogu telefoni ümber seadistama. Hiinlastel ei ole ju Google Play poodi.

Enne tehnoloogiapiirkonda jõudsime Laglega sattuda ka tugeva vihmasaju alla. Kõik teed olid täis voolavat vett ja vihmavarjude all liikuvaid hiinlasi. Müristas taevas ikka korralikult ja meil hakkas isegi hirmus.

Proovisime ühel õhtul Laglega ka juustepesu teenust, mis maksis 3,5 eurot ning sisaldas endas kõigepealt massaazilaual käte, selja ja õlgade massaaži. Seejärel pesti seal samas massaažilaua otsas kraanikausis juukseid, pead samal ajal masseerides. Protseduur lõppes sellega, et meid suunati allakorrusele, kus hiina mehed meie juukseid kuivatasid. Kuna blonde juukseid nad väga tihti ei näe, siis oli minu juuksur vähemalt väga ettevaatlik ja harutas igat puntrat eriti aeglaselt lahti. 

WeChat on elu!

Hiina kohale jõudes sain aru, miks Lagle mulle mitu korda meelde tuletas, et endale WeChati äpi alla tõmbaksin. Selle äpiga tehakse kõike. Suheldakse nii nagu meie Facebooki Messengeris. Otsitakse töökuulutusi, loetakse uudiseid, makstakse arveid, saadetakse üksteisele raha, jagatakse pilte ja hetki, skännitakse QR koode.

QR koodid on siin ikka eriti populaarsed, neid kasutatakse poes toitu ostes, restoranimenüüd uudistades, üritustele registreerimisel.

Nt. Kui Lagle külmkapiga midagi juhtuma peaks, siis saab ta sellel oleva koodi kohe endale wechati skännida ja see suunab ta otse klienditeenindusse, kus uuritakse mis külmkapil viga on ja saadetakse tehnik kohale.

Ühe korra tellis Lagle tünnivett koju. Kohale tuli kuller, kes enda telefoniga skaneeris Lagle WeChati koodi ja sai raha kohe enda kontole. Nii lihtsaks see elu siin tänu sellele äpile tehtud ongi.

Muud Äpid

Enamasti on hiinlased asendanud meile teadatuntud äpid endale meelepärasemate vastu. Enamlevinud asendus on järgmine:

Google –> Baidu

Google Maps –> Baidu Maps

Youtube.com –> Youku

Facebook –> WeChat

Gmail –> QQ

Soovitan need kõik äpid endale telefoni alla tõmmata. Mitte, et sa Baidu Mapsis hiina keelest midagi aru saaksid. Kuid hea, et vähemalt WeChat olemas on. Sellega saab nt inglise keelset teksti hiina keelde otse tõlkida ja vajadusel hiinlastelt abi küsida.

Jalgrattaäpp – võib tänava peal võtta suvalise ratta, skaneerida QR koodi ja sõita nt tööle. Töö juures paned ratta maha ja kuskile lukku ei pane. Skaneerid QR koodi ja võid lahkuda. Kõik on siin riigis ühiskasutuses. Pool tundi maksab umbes 20 eurosenti.

Hiinlastest üldiselt

Üldiselt mulle väga meeldib hiina naiste riietusstiil. Kõik on väga naiselikud ning kannavad riideid, mis rõhutavad pihakohta.

Hiinlased on tegelikult väga abivalmid ja püüavad sind igati aidata isegi kui nad sõnagi inglise keelt ei oska.

Huvitav oli tõdeda, et väga paljud noored hiinlased on väga pikad. Peamiselt on selline muutus toimunud toitumisstiili tõttu. Süüakse rohkem liha ja piimatooteid.

Kui mõni hiinlane peaks sind õhtusöögile kutsuma, siis tead, et maksab see, kes välja kutsus.

Hiinlastele meeldivad ukraina ja vene naised 😊 Seega mul oleks siin isegi lootust.

Children’s Palace

Tegime ühel päeval väikese trekkimise mäe otsa, kust avanes imeilus vaade Shenzheni linnale.

Enam püüdis minu tähelepanu kuulutustetahvel, kus hiinlased püüavad oma lapsi potentsiaalsetele vastassugupooltele esindada. Peamiselt teevad lapsevanemad oma laste kohta lühikese kirjelduse, tuues välja nende pikkuse, töökoha, vanuse ja huvid.

Kuulutused on mõeldud vanematele, kes panevad oma lapsed paari. Selline paaripanek on muutunud populaarseks, sest hiinlased on väga traditsionaalsed ning püüavad hoolitseda oma laste tuleviku eest. Noored teevad aga pidevalt tööd ning paljud neist on pikka aega  vallalised.  

Dafel Oil Painting Village

Käisime Laglega ka maailma suurimas kunstiloomingu koopia piirkonnas. Mööda pikki tänavaid ringiseilates võib leida maailmakuulsate kunstnike maale, mis on kopeeritud uskumatu täpsusega.

Hiinlased on uskumatult andekad ning oskavad kopeerida sõna otseses mõttes kõike.

Mõne maali puhul pidin ikka väga lähedale uudistama tulema, sest ma ei suutnud uskuda, et tegemist on maaliga. Paljud kunstnikud müüvad oma loomingut nt. Aliexpressis.

Lagle vaatas hiljuti ka ühte huvitavat dokumentaali Dreaming of Van Gogh, kus räägiti nende kunstnike eludest. Paljud neist maalivad maale täiskohaga iga päev. Maale luuakse väga kiiresti ning neid müüakse üldiselt väga odava hinnaga. 

Olin täiesti lummatud sellest piirkonnast. Kunstnikud maalisid otse tänavate vahel oma pisikestes nurkades. Tänavate keskel mängisid nende lapsed ning äärtes parkisid oma autosid uhkete autodega ärimehed. Nemad olid kohale tulnud loomingu kokkuostuks.

Jobfair

Kogu muu melu keskel avanes mul võimalus osaleda välismaalastele mõeldud Jobfairil, kus antakse võimalus lihtsamalt tööd leida. Meie mõistes on tegemist töömessiga. Kohale tulemiseks pidin ennast registreerima läbi WeChati ja oma olekut kohapeal kinnitama ka läbi Wechati äpi loodud QR koodiga. Messil istusime 2 tundi loengusaalis ning kuulasime ameeriklase juriidilist nõu Hiinas töötamise kohta. Seejärel uurisime infot erinevate ettevõtete tööpakkumiste kohta, kes kohapeale ennast esindama tulid. Tööpakkumised olid väga põnevad ning üks neist oleks ideaalselt sobinud ka mulle, sest oli täpselt selle valdkonnaga seotud, kus ma enne Eestist lahkudes töötasin.

Sea World

Käisime Lagle sõpradega söömas traditsioonilist hiina toitu, kus toit valmistatakse otse laual. Pann aetakse kuumaks ning kõikvõimalikud toiduained tuuakse lauda. Seejärel käib teenindaja vahepeal toitu segamas. HotPot- iks nimetatakse sellist toitumistraditsiooni.  Hotpoti pannake kõikvõimalikke elundeid. Sain proovida lehma kõhtu, loomaverd jms.

Enne söömist kastetakse kõik pisinõud veel omakorda läbi keevast veest, et ikka kõik bakterid tapetud oleksid.

Peale söömist suundusime ühe tunni kaugusele Sea Worldi piirkonda, mis on loodud mere peale ning seal elavad praegu enamasti jõukamad inimesed. Soovisime näha võimsat purskkaevu showd, mis toimub ühe iidse laevavraki ees.  Vaatepilt oli tõesti hingematvalt ilus.

Ülikoolilinnak

Viimasel päeval käisin Lagle ja Simoni sõpradega lõunal ning seejärel tekkis mul võimalus ära näha ka nende eelmise ülikooli ühikatube ja piirkonda. Ülikoolilinnak asub mägede vahel, parkide keskel. Minu üllatuseks on ühikatoad väga viisakad. Neis on rõdu, voodi, kapp, vets, vannituba ja kaunis vaade metsale ning pilvelõhkujatele. Põnev oli näha ülikooli, kuhu ma kunagi ise kandideerida soovisin.

Hong Kong

Enne Vietnami lendu veetsin ühe päeva ka Hong Kongis, kus mul oli plaanis osta endale uus telefon. Nimelt Hong Kongis on telefonid kõik lääneriikide järgi seadistatud ning nendes midagi muutma ma ei peaks. Hinnad peaksid ka olema maailma odavaimate seas.

Ööbimiskohaga läks mul sellel korral natuke mööda, sest tuli välja et broneerisin endale majutuse Hong Kongi getopiirkonda, kus on palju araablasi ning öösel ringi liikuda ei soovitada. Samas selles piirkonnas on odavaimad majutuskohad ning Hong Kongi linn on teadatuntud oma kõrgete hindade poolest.

Õnneks oli majutus kokkuvõttes korralik. Kui va. vets, kus dušivoolik rippus täpselt vetsu kohal. Hosteli otsimisega läks mul väga palju aega. Nimelt peab sisenema phm nagu kaubanduskeskusesse sisse. Ainult, et tegemist ei ole keskusega vaid araablaste paradiisiga. Sealt samast keskusest sai võtta lifti 16. korrusele juba minu hostelisse.

Tuulasin mööda tänavaid päris pikalt ringi kui lõpuks tuli appi politseihärra, kes küsis kust ma tulen ja saatis otse hostelini välja. Läks seekord üsna turvaliselt.

Hostelis sain tuttavaks ühe vene noormehega, kes on väidetavalt Hong Kongi saabunud püsiva elu alustamise eesmärgil. Nimelt on tal inseneriharidus kuid väidetavalt Venemaal tööd ei ole. Niisiis saabus ta Hong Kongi, et oma õnne otsida. Ta oli nii õnnelik, et nägi esimest korda kuu aja jooksul esimest vene inimest. Seetõttu  soovis mind telefoni otsingutel aidata.

Suundusime kaubanduskeskusesse kus väidetavalt müüakse just seda telefoni, mida otsisin. Esialgu tundus see koht kahtlane, sest tegemist ei olnud ametliku müügipunktiga vaid selles keskuses oli kobaras koos palju pisiputkasid. Sain oma telefoni One Plus 5 (128 GB) ostetud 4000 HKD-ga, mis on praegusest Eestis müüdavast hinnast 120 eurot soodsam. Pole paha.

Hong Kong ise on väga romantiline linnake. Selles tunned ennast enesekindlamalt kui Hiinas, sest kõik inimesed mõistavad inglise keelt. Tõepoolest, teeb see elu palju lihtsamaks kui ei pea enam igat ostu sooritades kätega vehkima.

 

 

Hiinast suundusin edasi Vietnami vabatahtliku tööd tegema ja reisima. Sellest tuleb minu järgmine postitus.