This post is also available in: etEesti

Sellest reisist on möödunud pea aasta kuid meeles on see siiani mul nii selgelt, sest sellised võimsad elamused jäävad hinge igavesti.

Austraalia teise aasta algus ja uued suunad

Teisel Austraalia Working Holiday viisa aastal saabusin Sydneysse teadmisega, et lähen Veinivabrikusse tööle. Õigemini oli mul kokkulepitud intervjuu Casella Winery’s kuid läks nii, et mul ei tekkinud mingit head tunnet Griffithi linna saabudes ning Sydney oli oma võimsate öiste vaadetega mind lummanud.

Pealegi tundsin, et ma ei suuda enam teha rutiinset liinitööd ainult raha nimel. Muutus oli vajalik ning otsustasin peale intervjuud hoopis Austraalia Idarannikut avastada.

East Coast’i tripi reisikaaslaste otsingud

Õigemini leidsin Facebooki Backpackerite grupis ringi surfates ühe aussika, kes juhtumisi sama teed mööda trippida kavatses kuid tema sihtkoht oli minu omast kõigest 1/3 ehk siis Sydney – Byron Bay kuid minu soov oli teha Sydney – Cairns tripp. Olin põnevil kuid tundsin, et reisida täiesti tundmatu inimesega kolm nädalat oleks olnud natuke liiga spontaanne.

Niisiis olin Griffithis ja tutvusin kahe vahva eestlasega, kes juhtumisi ka Syndey poole tagasi sõitmas olid. Tee peal selgus, et nad alustavad samal päeval kui minul plaanis oli täpselt samasugust trippi.

Jackpot – tundsin, et see oli saatuslik võimalus!

Niisiis organiseerisid poisid meile vajalikud matkatarbed ning pakkisime asjad, et teele asuda. Olime igaüks veidi uurinud kohti, kus peatuda kuid jätsime oma teekonna sisse ka veidi spontaansust.

Visandasin siia ka KAARDI kohtadest, kus kokkuvõttes ära käisime.

Tegin kaardi avalikuks – kõik, kes soovivad võivad sarnast teekonda korrata või siit inspiratsiooni ammutada.

 

Bouddi National Park ja telkimisplatside otsimine

Alustasime oma trippi ühest lühikesest matkast ning seejärel suundusime telkimiskoha otsingutele. Austraalias trippides tuleb silmas pidada seda, et siin ei saa päris igale poole oma autot ära parkida ja telkida, sest ringi patrullivad Ranger’id ehk siis ametnikud, kes on vastutavad kohalike rahvusparkide korravalve eest. Nendele siin eriti ette jääda ei tahaks, sest trahvid on päris krõbedad.

Seetõttu oli mul juba ammustest aegadest alla tõmmatud WikiCamps i app, mille abil telkimiskoha leidmine ei tohiks väga tülikas olla. Äpp võimaldab filtreerida peatumiskohti vastavalt vajadustele (kas reisid Caravani või telgiga, kas soovid telkimisplatsi pesemisvõimalustega või mitte jne). Paljud kohad on tasulised ning rahvusparkides on tihtipeale ettebroneerimise süsteem. Kuna suvehooajal on matkajaid palju, võivad telkimisplatsil kohad täis olla, seetõttu soovitan soojalt enne kohale sõitmist uurida kodukalt või helistada, kas vabu kohti on.

Lisaks sellele on võimalik ööbimise eest tasuda ka telefoni teel, et siis juba rahulikult Austraalia lummavas looduses puhta südamega aega veeta. Usun, et see rohkem ka aususe ja austuse teema. Telkimisplatsidel asuvaid BBQ nurki ja pesemisruume puhastatakse aeg- ajalt ning see nõuab omakorda ressursse. Seega kui midagi kasutad, oleks kena ka oma panus anda.

Mõned telkimisplatsid, mis on omatud privaatselt, saad tasuda ka otse näost-näkku. Õnneks annab WikiCampsi äpp piisavalt infot tasude ja võimaluste kohta, seega soovitan soojalt see endale telefoni tõmmata.

Aga tagasi tripi enda juurde.

Esimesel ööl ööbisime maantee kõrval, sest kahjuks ümbruses ühtegi normaalset kohta polnud ning kuna siin läheb päris kiiresti pimedaks, pidime kiirelt kuskile pesa püsti panema. Pimedas aga keegi väga sõita ei soovita, sest teadatuntud armsad kängurud teevad teinekord krutskeid ning viskuvad autode ette.

Meie tripitiim osutus väga funktsionaalseks – olin väga õnnelik poiste organiseerituse üle. Samal ajal kui nad telki kokku panid tegin mina süüa ning kõik panid oma panuse korda mööda nõudepesusse.

Hawks Nest ja ilus rannailm

Järgmise päeva veetsime päris ilusas surfarite lemmikpaigas, Hawks Nest. Ma olin igatahes lummatud nendest lainetest ning ilusast ilmast. Veel enam aga lõunapausist, mille veetsime Lions Gate Lookoutil, Tea Gardens’is. Viljo on meil selline spontanne noormees, kes lihtsalt tunnetab head paigad ära ja teeb peatusi.

 

Nambucca Heads’i kunstiteosed ja Tacking Point Lighthouse

Tacking Point Lighthouse ja rannikuala on tõeliselt lummav, soovitan soojalt seal natuke aega veeta ja elu üle mõtiskleda. Kuid mulle endale avaldas veelgi enam muljet jalutuskäik Nambucca Heads-i rannikul, kus poolekilomeetrise tee ulatuses laiusid suured kivikünkad, millel ilutsesid kunstiteosed erinevatest elusündmustest, soovidest ja lihtsalt ilusast fantaasiamaailmast.

Tollel ööl leidsime väga erilise telkimisplatsi, mis ei asunud küll väga lähedal rannikule, kuid see koht oli selle väikese ümberpõike ära teeninud. See koht oli täis ritsikaid, kes olid otsustanud oma armsatele matkajate ellu veidi muusikat ja elu tuua ning siristasid terve öö. Hommikul jäin juttu rääkima ühe aussikaga, kes näitas ja seletas nende armsate tegelaste olemust. Väidetavalt oli neil parasjagu see periood, mil nad oma kestast välja kooruvad ja seetõttu olid kõik kohad neid ka seal telkimisplatsil täis.

 

Urunga Walk ja teadatuntud hipilinn Nimbin

Järgmisel päeval tegime pikema laudteekõnnaku Urungas ning suundusime edasi Nimbini. Oi, seal linnas oleks tahtnud veidi rohkem aega veeta.

Tõepoolest väga eriline paik Austraalias.

Need väikesed poekesed, kust võib leida lõputul hulgal spirituaalseid raamatuid, kujukesi ja nautida kohalikku kunsti. Minu lemmikuks osutusid ka Hemp-ist tehtud riided ning nende värvid. Üleüldse pakkus see koht nii palju positiivseid emotsioone

 

Byron Bay ja Minyon Falls vihmamets

Jõudsime Byron Bay-le veidi vihmase ja tuulise ilmaga ning kahjuks ei saanud me kätte seal seda õiget tunnetust, millest kõik nii palju rääkinud on. Byron Bay on teadatuntud oma randade, pidude ja mõnusa vibe’i poolest. Palju on armsaid väikseid poekesi ja noori, kes Austraalia ilu ja loodust naudivad.

Novembris toimub seal muideks ka üks tuntud Ladina- Ameerika tantsufestival, lisaks on Byron Bayl ka palju joogalaagreid ja retreate kui keegi spirituaalsetest inimestest peaks huvitatud olema.

Edasi trippisime Minyon Falls-i. Vot see National Park ja vihmametsa võlu, mis meid paaril päeval ümbritses paneb mind siiani sulama iga kord kui sellele mõtlen. Vihmane ja niiske ilm oli just selliseks matkaks ja telkimisplatsiks ideaalne. Täpselt enne ideaalset matkaplatsi ootas meid ees aga väike üllatus – nimelt oli suure tormi käigus tee peale langenud puu ning ilmselt just natuke enne meie saabumist. Õnneks oli meestel olemas kirves ja adrenaliin küündis maksimumini. Hiljem liitus kangelastiimiga ka üks aussikas, kes üritas samale telkimisplatsile pääseda.

Telkimisplatsil tutvusime ka vanemaealiste aussikatega, kes meile ühte huvitavat Passion Fruit veini mekkida andsid ning jutustasid oma elust ja ärist. Rõõm on näha nii palju vanemas eas inimesi siin ringi trippimas. Just nii tahaks ka ise kunagi oma vanaduspõlve veeta.

 

Crystal Castle kristallimaailm ja Gold Coasti peotuju

Crystal Castle on selline paik, mida võiks pidada kristalliarmastajatele kohustuslikuks. Ma pole kunagi nii suuri geoode veel näinud. Sealt võis leida kõike!

Tegemist on siis jalutusradadega, mis koosnevad erinevatest aiakestest ja pühakujudest. Endale tekitas suurt põnevust Avalokitešvara kujuke. Nimelt on tegemist kaastunde kehastusega ning kunagi on mulle öeldud, et olin ühes oma eelmistes eludes just see sama kehastus. Ei tea kas uskuda või mitte. Igatahes ei ole ma varem seda kujukesena veel kuskil näinud.

Gold Coastil rentisime AirBnb kodu endale ning kasutasime antud võimalusi maksimaalselt ära. Kõik pesud said pestud ning muud matkamistarbed korda tehtud.

Õhtul suundusime linna ning saime kokku paari eestlasega, kes antud linnas elavad. Vahva oli VeloBike’I tuur, mida üks neist meile tegi 🙂 Öised linnavaated olid lummavad ja seltskond oli vahva.

 

Noosa Heads surfamisrannad

Noosa Headsil veetsime üpriski vähe aega ja meil ja päris palju põnevat nägemata. Samas proovisime surfamist ning saime tunda neid võimsaid laineid tõmmates kurku ja ninna korralikus koguses ookeanivett 😀

 

Byfield National Park – Five Rocks Beach – kuidas me maasturi proovile panime

See matkamisplats oli maanteest ikka üpriski eemal kuid meestele pakkus põnevust 4WD teerada, millel said nad oma maasturi proovile panna. Jaa, see elamus oli ainukordne kuid mitmeid kordi oli mul tunne, et kohe jääme sinna liiva sisse kinni ja veedame öö hoopis liivaluites. Samas meestel oli kõik kontrolli all ning jõudsime kenasti kokkuvõttes ka telkimisplatsile.

Tundsin kohe, et tegemist väga erilise paigaga. Telkimisplatsil ei olnud peale meie mitte kedagi. Saime teha lõket spetsiaalses nurgakeses ning olemas oli ka looduslikest vahenditest ehitatud vihmaveedušš.

Five Rocks rand kuhu järgmisel päeval sammud seadsime üllatas taaskord oma liivaga, mis kriuksus jalge all kui kumm. Lained olid aga justkui hüpnotiseerivad.

Sprituaalses mõttes toimus mul seal rannas ja paigas mitmeid mõistmisi ning soovin kunagi sinna kindlasti tagasi minna.

 

Airlie Beach’i paradiisirannad

Airlie Beach meeleolu meenutas natuke Byron Bay-d ainult, et ilmaga oli meil rohkem vedanud. Ainulaadse kogemuse andis sealne bassein palmide vahel, mis laius enne randa ning pakkus hämmastavat vaadet kogu sellele paigale.

Ööbisime Caravan Park-is ning tegime sealses ümbruses ka paar seiklustiiru. Vot seal oleks kunagi võimas ka elada, need kaljuäärsed majakesed, oeh, mul pole sõnu.

 

Alligator Creek ja Crystal Creek kaljudel liugu laskmine

Need mõlemad paigad on teadatuntud oma rockslidingu poolest ehk siis kividel liugu laskmine otsetõlkes. Kuna künkad on seal suured ning veevoolu tõttu ka väga libedad, saab seal enda Inner Childi emotsioone välja elada.

Panime telgi püsti ning jooksime liugu laskma. Oeh seda hullust.. umbes 45 minutit hiljem hakkas sadama ulmepadukat ning telkimisplatsile tagasi jõudmine muutus ohtlikuks. Nimelt pidime ronima kaljuäärt mööda kuid vihma tõttu olid kõik kohad väga libedad. Viljol tuli aga meelde, et meie telgiaknad olid jäänud lahti ning ta põrutas ees minema olukorda päästma. Jäime Keiroga kahekesi maha ning lootsime, et vihm vaibub. Kahjuks seda ei juhtunud ning kaasas polnud ka enam midagi kuiva millega kas või telefoni ära katta. Pistsin telefoni kivide alla, et seda natukenegi vihmast eemale saada kuid ega see palju ei aidanud ning vihm järgi ei jäänud.

Seetõttu võtsime ette ohtliku tagasitee ning varsti olime ka suure vaevaga telkimisplatsil tagasi, kus Viljo suure tuhinaga telgi ümber kanalit kaevas, et vett eemale juhtida. Telk oli täitsa ära uppumas.

Mehed olid tublid ning peagi olukord taandus. Nüüd tagantjärgi mõeldes on sellest saanud üks ülimalt lahe mälestus – kaks mudast meest, kes telgi ümber usinasti kraavi kaevavad.

 

Mission Beach – minu esimene langevarjuhüpe

Olin kindel, et selle tripi käigus teen ära ka enda esimese langevarjuhüppe. Üks hea sõber soovitas just Mission Beachi, sest väidetavalt on vaade ülevalt võimas ning seda hinda väärt.

Maksin vist üle 300 AUD-I selle elamuse eest.

Ausalt öeldes toimus kõik nii kiiresti, et ma ei jõudnudki pabistama hakata. Instruktor seletas enne hüpet kõik vajalikud märguanded ja ohutuse nõuded ära, kontrollis varustust ning suundusime bussiga lennuplatsile. Lennuk ise oli väga pisike. Sattusin istuma päris etteotsa ning pidin teisena lennukist välja hüppama. Mäletan selgelt kuidas ühel hetkel instruktor, kelle küljes ma rippusin lennuki servale istus ning ütles:

“Okay, ready, lets go!” !

Kukkumine oli võimas – nahk kätel ja näos lehvis meeletult. Seejärel avas ta langevarju ning sain juba vaadet nautida.

Oeh, see oli võimas, väga ilus rand ja korallirannik ülevalt vaates. Kartsin natuke maandumise osa, sest pidime maanduma rannas ning selleks pidi oma jalad ette suunama kuid kõik läks nii rahulikult kui üldse võimalik – jäin väga rahule kuigi kõik hoiatasid, et langevarjuhüpe on päris hull asi, mida proovida.

No worries at all ! 🙂 Tahaks veel!

 

Mamu Tropical Skywalk ja Cairnsi aktiivsed tegevused – Rafting jõel ja Sukeldumine Great Barrier Reef’is

Cairnsi linnas on palju nahkhiiri, niiske ja kuum kliima suvisel perioodil ning üpriski talutav talvisel.

Proovisin maailmakuulsal Great Barrier Reefil sukeldumist Reef Experience’i teenuseid kasutades, valides päevase tripi, mille käigus sain 2 korda ka sukelduda. Nägime suurt kilpkonna ning esimest korda elus ka Whitetip Shark’i. Seda kohtumist olin oodanud päris kaua ning lõpuks see juhtus!

Hinna sees oli toit, instruktorite nõuanded ja lisatasude eest oli võimalik võtta sukeldumine koos instruktoriga. Kuna olen elu jooksul ainult max 9 korda sukeldunud, otsustasin minna turvalisemat teed pidi ja jäin teenusega väga rahule.

Mehed tahtsid aga proovida ka Raftingut Tully River’il. See tuur jäi meelde Hiina turistide poolest, kes olid vees olles ikka täitsa abitud. Ütleks nii, et oli natuke liiga ohutu võrreldes teiste aktiivsete tegevustega. Ilmselt on seal arvestatud 80% hiina turistidega, kes ehmatavad suurte laskumiste peale päris ära. Aga lõbus oli ikkagi 😀

Cairnsiga lõppes minu tripp ning lendasin sealt tagasi Sydney poole. Oleks kindlasti tahtnud ära käia ka veidi Cairnsist üleval pool kuid kõik on veel alles ees sellel imelisel maal.

Soovin tänada oma enneolematuid reisikaaslasi sellel tripil – Keirot ja Viljot, kes nüüd küll juba Eestis asetsevad. Soovitan kõigil nendega üks seiklus elus ette võtta, väga organiseeritud mehed, kellega igav ei hakka 🙂

Järgmise korrani!

Katerina