Kujuta ette armas inimene, et sa oled see sama puhastuslapp, mille oled ostnud, et tuua oma koju värskust, pühkides aeg ajalt ära tolm oma ilusalt säravalt köögilauakeselt. Tead ju väga hästi seda tunnet kui võtad pakendist välja särava, puhta, lõhnava lapikese, mis on volditud sirgelt ja ootab oma ülesannete täitmist. Lapp teab väga hästi kuidas panna pinnad särama ja tuua tuppa uut hingamist.

Mõni lapp aga soovib, et mitte ainult tema kodu lauake ei säraks vaid ka kõigi teiste kodude lauakesed ning ta otsustab kõigepealt pühendada ennast teistele, lootuses, et tolm lahkub nende pinnalt ja lauakesed saavad taaskord peegeldada valgust ja ilu just nii nagu nad oma esimesel eksisteerimipäeval seda tegid.

Siis aga avastab lapike peale sadu laudu, et ükskõik kui palju ta ennast ei pese, teiste lauakeste mustus on tema sisse nii imendunud… et tal ei ole enam ruumi hingamiseks. Ta on kortsus, must ja väsinud. Ta ei mäleta enam mis värvi ta pakendist võetuna oli ja tal tuleb suures hirmus meelde, et ta on täiesti ära unustanud enda lauakese ning et nüüd on aeg minna oma koju ja see üle vaadata.

Koju jõudes avastab ta, et tema lauakesele on vahepeal kogunenud kõige paksem tolmukiht mida ta eales näinud on, ta isegi ei näe enam, mis värvi oli tema lauake algselt. Ta hingab ohates, kogub ennast ja otsustab, et küll ta hakkama saab. Peaasi, et kõigi teiste lauakesed puhtaks tehtud on.

Ja nii algabki see vaevaline teekond iseenda lauakesel. Ta püüab kõigest väest puhastada oma armsat solvunud hingekaaslast, kuid mustus läheb vaid laiali ja olukord tundub lootusetuna. Lapikesel ei ole enam ruumi, et võtta vastu mingitki mustust…. ta puhkeb tolmusel lauakesel nutma ja mõistab, et  tal ei ole enam jõudu…

 

Kogu seda lootusetut olukorda pealt nähes, saabub tuppa valgus, mis ütles lauakesele:

„ Kallis lapike, kuna sa oled mul üks väga hooliv ja eriline hing, otsustasin  anda sulle uue võimaluse. Ma panen su uuesti hingama uues lapikeses kuid vana lapikese peame ära viskama, sest sa unustasid ära, et kõigepealt lõin ma sinu selleks, et puhastaksid oma kodu lauakest ja alles siis kui sul on lisajõudu võid koputada teiste kodudesse ja küsida, kas neil on vaja sinu abi, et õppida oma lauakest sinu unikaalsel viisil puhastama. Ma ei loonud sind selleks, et sa puhastaksid teiste lauakesi. Sa said loodud kõigepealt enda kodu lauakese jaoks. Küll aga võid sa teiste kodude lapikesi õpetada kui sa näed, et nad on hätta sattunud ja vajavad abi. Sa võid uues lapikeses end alguses võõralt tunda ning pead täiesti teistmoodi hingama hakkama, et mõista… miks sa siin tegelikult oled.“

Niisiis saabus ilus uus päev ja lapike ärkas üles sügavalt sisse hingates……tema silmad täitusid pisaratega, sest ta tundis taaskord üle pika aja seda vabastavat hingamise tunnet. Ta oli taas volditud, lõhnav ja särav ning valmis uuteks seiklusteks..

Kuid siis tuli tal meelde, mida valgus talle rääkinud oli eelmisel õhtul ja ta istus oma paksu tolmukihiga kaetud lauakese ette ning veetis seal nädalaid…. mõtiskledes.. kuidas küll nüüd see paks tolmukiht oma lauakeselt ära puhastada. Ta sai aru, et äkki saab lauake teda ise ka aidata ja otsustas oma lauakesega sõbraks saada öeldes: „Tere kallis lauake, mul on südamest kahju, et ma unustasin ära milleks mind loodi ning tõttasin kõikide teiste lauakestega sõbraks saama, neid puhastades ja nende eest iga nädal hoolitsedes. Ma tean kõigi nende nimesid, kuid ma ei tea siiani sinu nime. Mul on väga kahju, et nii juhtus.. ja nüüd kui ma olen täiesti uus lapike… annan ma endast kõik, et sina saaksid uuesti hingata koos minuga, sest koos hingame me kauem ja ehk mõtleme koos kunagi välja viisi, kuidas saaksin kasvada suuremaks lapikeseks, et mul oleks jõudu õpetada ka teisi lapikesi. „

Lauake naeratas kuid tema naeratust lapike paksu tolmukihi alt veel ei näinud… Järsku tuli avatud aknast tuuleiil ja pühkis imekombel maha esimese tolmukihi. Uksele koputasid need vähesed lapikesed, kes tundsid, et  midagi on juhtunud ja jätsid ukse taha potilille nimega Juuli, et lapikesel oleks seltsi sellel suurel uuel teekonnal. Nad valmistasid lapikesele hommikukohvi, et mõtted oleksid igal hommikul värsked ja jätsid talle armsaid kirju, öeldes  „Aitäh lapike, me saame nüüd ise hakkama ja meil kahjuks ei olnud õrna aimugi, et sinu lauake oli kogu aeg tähelepanuta kui sa meid aitasid. Me saadame sulle kõige puhatamat vett, mis aitab sul võimalikult kaua nüüd oma lapikest elusana hoida.“

 

Möödusid kuud.. lapike harjus vaikselt uue eluga.. ta hakkas nägema kõiki neid ilusaid mustreid ja nurki, mis tema lauakesel kogu aeg olemas olemas olid kuid mida ta paksu tolmukihi all enam ei näinud. Ta poleeris teda, parandas 

ning ütles talle kui ilus ta on…

Ühel päeval järjekordset hommikust lauapuhastust tehes, kuulis lapike õrnalt kellegi häält: „Tere, mina olen Maya, aitäh et sa minu puhtaks tegid ja uuesti hingama õpetasid. Muide ma olen alati teadnud kuidas sind suuremaks kasvatada, et sa saaksid olla veelgi võimsam lapike ja õpetaksid teisi lapikesi kuidas uutmoodi oma lauakesi nüüd puhastada.

Palun võta istet, et saaksin sulle lõpuks rääkida kõike seda, mida nii kaua endas hoidnud olen.

Ma ootasin seda hetke nii nii nii kaua ja ma olen tänulik, et sa lõpuks mind märkasid.“

………………………………..

Energy like you, has no beginning and no end. It can never be destroyed. It is only ever shifting states. –  Panache Desai